Miks ma pole õnnemaale jõudnud omadega

Tervist, inimesed!

Seekord ma tahan lihtsalt südamelt ära rääkida, miks ma olen hetkel vallaline naine ja sellega imekombel isegi rahul. Ma olen seda teemat mingil perioodil kogemata vältinud, sest ei viitsinud väga sellesse enda kohta süveneda. Mingi aeg avastasin, et mul jumala rahul olla omadega.

See on nii lahe särk lihtsalt. Poos on kole, sest ma üritasin särgikirja demonstreerida. No boyfriend, no problem on sääl.

Aga kuna ma nägin, et minu naiste/meeste postituste alla on tulnud mitmeid eeldusi inimestelt, umbes et kas ma printsess ja kas mul nii palju mehi ja kas ma nii tahetud ja siis miks ma ise huvi ei tunne jnejne. Lisaks olen ma märganud mõnede inimestega suheldes, et nad eeldavad midagi muud minust. Eks see ole arusaadav, sest igaühel omad kogemused. Peale selle olen viimasel ajal puutunud kokku mitme sarnase teemaga ka. Siis nüüd teengi selgitava postituse.

Oluline pole hetkel, palju mind tahetakse. Oluline ja küsimusi tekitav on see, miks ma aktiivselt ei searchi igalt poolt endale elukaaslast. Et panna end minu kingadesse, vaatame mu suhete ajalugu.

Ma ütlen ära, et veidi jube on küll kõiki selliseid asju tunnistada ja kindlasti on mõni minu tollane partner arvamusel, et polnud sellised lood, nagu ma siin väidan. Noh, siis ma ju seda ei kirjutaks, sest mul pole vajadust kedagi materdada, vaid selgitada enda vaatenurka, mille alusel olen ma nüüd teatud valikuid langetanud. Siiski, ma teen sellise avaliku lookese, sest ma loodan, et see on abiks ka mõnelegi teisele inimesele oma staatuse üle juurdlemisel.

Nii, valmistume!
Teismelisest saati ma juba unistasin, et suhe-suhe ja tahaks olla suhtes mingi mulle meeldiva tüübiga. Eks mõnikord juhtus ka mõni tüüp (vähe nagu), kellele ma veidi meeldisin, aga ma pirtsperse põlgasin kõik ära. Haha, tegelikult ei olnud mul lihtsalt vastu tundeid osadele inimestele, sinna ei saa kahjuks midagi teha. AGA oluline on mainida, et neid, kellele ma EI MEELDINUD MITTE ÜLDSE, oli kordades rohkem. Ja nad pidasid muidugi vajalikuks ka seda avalikult tunnistada koos vastava põhjendusega ja mitmete inimeste ees. Põhjendus oli enamasti minu varieeruvate omadustega koledus. Mingil hetkel oli mul nii madal enesehinnang, nagu väga madal. Seda enam oli mul suhteliselt raske suhelda poistega. Ja tunnistame ausalt, oli mingi periood, kus ma olin ikka päris kole. Ma ei tee nalja. Noh, murdeiga, haavatav iga ja siis kiusati ka mind ikka rämedalt, välimuse osas ikka põhiliselt. Peale selle lippasid mu ümber teised tüdrukud ringi push-up rinnahoidjates ja kilkasid, kus see ja teine neid suudles ja välja kutsus jne. Kättesaamatu vili tundus seetõttu mulle eriti magus.

Üks hetk vist ma muutusin ilusaks. Nüüd tagantjärgi tean seda vaadates, et järsku hakkasid mehed mind vaatama ja järsku oli neid vist mingi 5 tk korraga, kes minuga aktiivselt suhtlesid (wow). Kahjuks enesehinnang ei jõudnud välimusele järgi, nii et siis hakkas periood, kus üks neist meestest ütles mulle kõige esimesena, et ma talle meeldin ja kas ma tahaks suhet. Muidugi mina suure hurraaga suhtesse ka läksin! Sest no cmon, olin suhet mulle meeldiva inimesega mingi sada aastat oodanud. Ja ma sel hetkel arvasin, et ega ma teistele nkn suurt ei meeldinud, muidu oleks nad ise mind tahtnud. Oleks ma osanud ennast väärtustada, ei oleks ma pidanud kohe esimesega suhtesse hüppama, aga no, noor ja lolol. Ma olin nagu IGA tähelepanukillukese üle meeletult tänulik ja õnnelik.

Õnneks sisimas on mul alati suhte kohta selline hinnang, et partneriga ollakse aus ja kõike mida iganes. Siiani on. Kuigi sain petta ja värki, aga ikka nii loll olin, et andeks andsin. Põhiline põhjus andeks andmisel oli see, et ma olin 100% kindel, et ma ei leiaks endale ühtki teist meest. Ma arvasin, et see inimene on maailmas ainus, kellele ma meeldin. Tõsiselt. See, et mul enne neid oli, esiteks, ma ei teadnud, et ma neile võin niimoodi meeldida, teiseks, arvasin ma, et kui ka meeldisin, siis tahtsid nad nkn ainult ühte asja.
Peale kahte aastat koos olemist läksime lõpuks lahku ja see oli nii õudne, ma oleks nagu paduvihma kätte sattunud. Ma olin täiega, et appi, ma ei suuda üksi olla! Ma niiiii kartsin üksi olla ja eriti seetõttu, et arvasin, et ma ei meeldi kellelegi. Ma oleks hea meelega olnud kohe kellegi esimese ettejuhtuvaga suhtes, kes mulle vähegi meeldib. Lugesin igasugust kirjandust ka, umbes, et kuidas meest leida ja milline peab olema atraktiivne naine ja siis tegin end täiega ilusaks ja püüdsin olla selline, kes meeldiks meestele. Nüüd mõtlen, et misasja mul viga oli :D

Ok, no olles 100% meeleheitlik, siis loomulikult ei leia kedagi. Sattusin paljude jerkide ja douchede otsa. Muidugi ise püüdsin paista rõõmus, et näed, kui vahva elu mul on, kuid sisimas olin, et appi, miks ma mitte kellelegi ei meeldi rohkem kui keha. Tagantjärgi saan aru, et oli isegi mõni, kes ehk oleks mind tõsiselt võtnud, kuid ma jällegi ei saanud sellest sellel hetkel aru. Ma olin päris julgusetu ka sellistes olukordades ja oskamatu. Nagu näha, oma alaväärsuskompleksidest ei olnud ma veel välja ujunud. Ma ei tea, kas ma välja paistsin enesekindel... ehk küll. Nüüd mõtlen tagantjärgi, et päris kahju, et ma ei suutnud mina ise olla. Mäletan, üks tüüp, kellega huvitavalt kohtusime, ta oli tegelikult jumala äge vend. Ja siis mingi mina, kes ei saanud lihtsalt aru, et ta mind tõsiselt võiks võtta. Ega me ei jõudnud isegi suudluseni ega kuskile, nii et äkki polekski bioloogilist klappi olnud. Aga samas, ma ei olnudki tol hetkel mina ise, kes ma oleksin sisimas olnud, nii et võib-olla ei oleks sest asja saanud. Võib olla see on hetkel mu üks suurim käestlastud võimaluse kahetsus. Samas on seda natuke raske kahetseda, sest ma olin täiesti teine inimene sel hetkel. Appi, kui ma seda kirjutan praegu, ma olen eriti, et omg, why. Praegu on mul alles ainult oletused. Ma ei tea, kuidas ma lihtsalt aru ei saanud, et ma talle meeldisin... ma olin sel hetkel, et niuks, miks ta minuga vähe suhtleb, miks ta mind sõitma ei vii jne. Ma olin nii blond, et ei suutnud üles korjata signaale õigel sagedusel. Mul pole midagi teha enam ka.
Aga lõpuks saatis mind minu meelest suur õnn ja ma sattusin enda meelest ühe väga hea mehe otsa. Tahtis minuga suhet ja kõike ja oli nii õnnelik pealtnäha minu üle. Tegelikult ajalugu tegi korduse. Sest see mees, kes minuga suhtesse läks, oli jällegi nende ma ei tea mitme seast esimene, kes ütles mulle sulaselgelt ja minu jaoks arusaadavalt, et ma talle meeldin. Ma olin mingi omg, ma meeldin kellelegi! Ma ei suutnud oma õnne uskuda.

Seda suhet, mis siis algas, võiks nii pikalt kirjeldada, et sellest tuleks raamat. Kõigepealt mulle tundus, et meil on küll ilgelt hea klapp ja värki. Nii, aga siis algasid sündmused, mis on mulle küll praeguseks palju õpetanud, kuid mis ei kuulu kohe kindlasti normaalse suhte juurde. Toon siia illustreerivaks näiteks ühe meie kõige esimese probleemi, mis meil tekkis. See mees valetas mulle kohe meie suhtlemise algusest saati ühte päris suurt valet (muidugi ma alguses ei teadnud, et see on vale). Ta ketras seda valet mitmeid kordi. Vale ülestunnistamiseks valis ta suurepärase hetke - ma olin tema pool linnast kaugel ja mu auto oli mitte sõiduvalmis ja oli öö. Nii kutsus ta mind enda juurde ja tunnistas üles, et oli mulle algusest peale valetanud, aga ülestunnistus saabus koos mind materdava lausega. See lause oli: "aga sa oled ise lits."
Muidugi ma olin selle peale, et mis nüüd just juhtus... ja silme eest läks siukseks sillerdavaks. Ma tahtsin ära minna, aga ma ei saanud. Esiteks, mida ma kuulsin?! Inimene, kes rääkis mulle enne, kui tõsiselt ta mind võtab, on mulle algusest peale valetanud? Teiseks ütles ta minu, oma väidetavalt armastatava kaaslase kohta lits?! Nii ja siis ta põhjendas ära, miks mina tema meelest olen lits ja see oli alates sellest hetkest meie suhet läbiv teema. Viis kogu teema oma valelt kõrvale. Oma vale põhjenduseks ütles ta, et tahtis mulle rohkem meeldida. Rääkis nii, et ma ei tohiks teda süüdistada, kuna ta tegi seda meie pärast ja ta tahtis nii väga minuga koos olla. Umbes, mul ei tohiks olla küll midagi ette heita, sest esiteks vaadaku ma enda peale ja teiseks - ta ju tegi seda meie pärast! Mõtlesin ja ütlesin, et jah, mõistan sind, kallis. Peale suhet sain teada, et ta oli veel mitmeid asju valetanud mulle. Miks küll?

Ja siis läks järjest hullemaks. Taolised avaldused minu kohta olid väga sagedased ja neid tuli erinevatest valdkondadest. Pidin omale meelde jätma, et ma olen loll ja lits ja mitte keegi teine ei tahaks mind. Et tema on parim mees, kes mul üldse olla saab ja ka üleüldiselt ma ei meeldi kellelegi. Ma praegu ei hakkagi pikemalt sellest suhtest rääkima. Igatahes, sain sellest väga väärtuslikud kogemused. Näiteks, nüüd ma tean väga täpselt, miks naised, kes kodus peksa saavad, ei suuda oma mehe juurest lahkuda. Sellised naised arvavad, et mujal oleks elu veel halvem. Nad on manipulatsiooni ohvrid. Ka mina uskusin kõike, mida mulle räägiti.

Muidugi ma soovisin olla parim naine ja kõike teha hästi ja olla meele järgi. Tahtsin tõestada ennast ja lasta end usaldada ja kõike. Mingil hetkel minu õnneks tegi mu kallis manipulaator koodi natuke vigu. Nii et esines olukordi, kus ma nägin tema manipulatsiooni läbi. Õnneks nendes situatsioonides ma ei reetnud ennast, et olin ta manipuleerimisest aru saanud (nii et ta ei teadnud seda ja tegi veel vigu). Aga see oli minu jaoks avastades nii uskumatu. Miks manipuleerida oma kaaslasega? Ma alguses ei suutnud seda uskuda ja arvasin, et sain ise valesti aru. Ja üks asi veel, mis mind pani kahtlema tema siiruses - märkasin mõnedes olukordades nagu ta ei suudaks mõista teiste inimeste tundeid. Osades emotsionaalsetes situatsioonides tundus nagu ta näitleks ja ta mõnikord näitles üle või valesti. Umbes nagu tal poleks meelde tulnud kohe, et mis see järgmine fraas elulava peal on. Ilmselgelt millele see viitab, kuid otse loomulikult ei tahtnud ma oma avastust uskuda ja surusin selle maha. Parem oli ikkagi uskuda, et on keegi, kes mind siiralt ja igavesti armastab ning teeb kõike, et minu elu oleks üliilus, kaunis, õnnelik. Või siis kui ta ka on selline "paha", siis mind ikkagi armastab ja mõistab, või siis küll ta seda tegema hakkab, kui ma enam lits ja rumal ei ole ja teen kõike tema heaks. Nii et ikkagi tundsin, et olin ise süüdi.

Kuigi need tülid meie vahel olid aina nõmedamad, mul oli vahel isegi hirm ja külmavärinad selle inimesega rääkides. Kui ma sain veel mitmeid kinnitusi sellele, et see pole normaalne, siis hakkasin astuma samme, et sellest suhtest lahkuda. Tema oma õnneks sai kohe paar päeva hiljem järgmise naise, kelle kulul ta hetkel elab.

Ja õigesti tegin, sest tuli välja veel hunnik valesid, mida minu eest varjati või mida mulle otse näkku valetati. Näiteks oli ta valetanud oma isale ja mulle samal ajal raha kohta. Mina maksin üüri meie mõlema eest. Mulle väitis, et tal pole raha. Peale suhet sain teada, mis oli tegelikkus! Mõni naine on sellise lõksus ju terve elu. Siiani hea meel, et see kõik sai läbi enne kui suurem kahju sai tekkida.

Aega läks, sest pidin veel selle tüübiga mingi hetk diilima, kuid samas järjest hakkas kasvama õnnetunne mu elus. Endises halvas suhtes olles ei teadnud ma, et saab end nii hästi tunda! Avanes maailm ja sain teada, et ma polegi nii ebameeldiv inimene, nagu mulle selle üheksa kuu jooksul väidetud oli. Mu enesehinnang oli suhtes jällegi langenud, kuid nähes seda manipulatsiooni ja sellele mõeldes tagantjärgi pusletükke kokku pannes, hakkasin mõtlema, et pole midagi nii halvad lood minuga. Isegi mõni suhe oli, kuid need ka said läbi, sest polnud piisavat tõmmet edaspidiseks. Siis oli lahe võimalus minna TV3 poolt korraldatud saatesse. Arvestades, mida ma olin üle elanud, tundus, et kellegi teise arusaam, mis mulle sobima peaks, on kindlasti täpsem kui minu oma, sest ma olin siiani nõmedaid valikuid teinud. Kahjuks olin ma bad luck Helen (nagu üks sõber ütles mu kohta).

Üks hetk siis mingi aeg ma märkasin, et ma ei tee eriti suurt numbrit enam oma vaba olemisest. Ja üks hetk ma märkasin, et ma ei mõtle sellele enam nii pingsalt, et kas mul on keegi ja äkki ma jään eluks ajaks üksi ja kõike muud häda. Siis sain aru mõnest asjast. Esiteks, ma ei lähe enam mitte kellegagi suhtesse ainult seetõttu, et mina talle piisavalt meeldin, kuigi ma sisetundega tunnen, et suhtel pole perspektiivi. Mõlemal korral ma kiirustasin asjatult. Ma märkasin, kuid juba suhtes liiga kinni ja armunud olles, et üks hetk need lõpevad. Ma tegin mõlemal korral suhtega tööd, kuid välja ei tulnud midagi. Teiseks, ma ei kavatse olla kellegagi koos ainult seepärast, et ma vastasel juhul jääks üksi. See tähendab, kui on valida mees, kes mulle ei meeldi piisavalt või üksiolek, olen pigem üksinda.

Oma kogemustele tuginedes olen ma saanud selgeks mõningad asjaolud:
suhe lihtsalt on või ei ole. See lihtsalt tekib või ei teki. Suhte kallal ei tehta tööd, sest see on täiesti mõttetu pingutus, mis ei too midagi kaasa (kes ei nõustu, vaadake uuesti üle - ma tegin suhtes hullu tööd, et mitte lits olla, lõpetasin kõik kontaktid teiste meestega, kuid midagi sest välja ei tulnud). Suhe on kerge ja õnnelik. Suhtes ei ole suuri tülisid.

Kui ma tunnen juba enne, et mõni neist kriteeriumitest ei ole täidetud, siis on mul palju lihtsam olla üksinda. Ma ei taha olla enam olukorras, kus on mingi rusumine, masendus, õud, tülid. Iseendaga ei ole mul selliseid asju. Miks ma peaksin tegema valiku selle vahel, kas olla üksinda või olla suhtes, kuid suhtes on näiteks tülid. Üksinda ma ei tülitse ju endaga.

Nüüd ma mõistan täiesti ka Tiina Tiituse raamatut "Õnnelik suhe". Soovitan seda lugeda. Mul on olemas ka see raamat, saan laenata. Aga et täiesti aru saada, selleks elasin ma ise mõned õppetükid oma elus läbi. Eks selle raamatu sain ka selle hullu suhte ajal. See aitas mul ka aru saada, et ma ei pea kannatama. Mäletan, kui seda poes ostsin, mu tollane mees oli räme vihane, et miks ma sellise raamatu võtan.

Üks asi, mida ma ka näinud olen, on see, et tegelikult on õnnelik suhe vägagi võimalik. Suhe, kus ei ole mingit jama. Kui ma olin teismeline, siis mingi aeg ma mõtlesin, et miks ollakse koos edasi, kui oled oma kutiga tülli läinud? Arvasin, et esimese tüli peale oleks loogiline ju lahku minna, eriti kui see on iseloomude põrkumine, mis ei muutu. Siin tüli all ma ei mõtle pisikest põrkumist, solvumist, hetkelist emotsioonide purskumist, hormoonide möllu vms. Vaid ma mõtlen tõsiselt ebameeldivat vastikut olukorda, mis tekib ainult juhul, kui hoitakse enda emotsioone ja arvamusi saladuses kuni need lõpuks välja purskuvad. Saladuses hoitakse neid seetõttu, et tegelikult kaaslane polegi see, keda sina tahad, vaid ta on keegi teine, aga sa tahad teda muuta. Elada koguaeg koorma all? Koorem, kuhu lekib igapäevaselt midagi ebameeldivat juurde ja mis lõpuks purskub ja siis hakkab uuesti täituma, seekord kiiremini. Kunagi lõpeb selline suhe ükskord niikuinii.

Nüüd tean, et nii ongi. Kui on sobimatusest tekkinud tüli, siis näeb: sul on elus valik terve elu elada selle inimesega, kellega on sul teatud perioodide tagant tülid või siis, kui need eriti suureks lähevad, lõpeb see suhe niikuinii. Või valik olla iseendaga õnnelik. Pole mõtet pressida kokku asju, mis kokku ei sobi ega silmnähtavalt hakka ka sobima.

Ma ei ütle kohe kindlasti, et ma ei taha suhet või meest või perekonda. Kirjutise mõte oli juhtida tähelepanu sellele, et kui ma ei näe piisavat perspektiivi, ei kavatse ma meeleheite pärast suhtesse minna. Ükskord on nagunii igaühel üks inimene, kes sulle piisavalt meeldib, kellega sa seetõttu hakkad suhtlema ning näed, kui hästi te sobite. Muidugi võib seda inimest otsida, kohata ka uusi inimesi, ega ei tea ju, kes järgmine on, enne kui ei tutvu inimestega. Ükskõik siis kuidas tutvumine aset leiab.

Ja ma ei väida siin nüüd käsi rinnal, et ma ei suhtle meestega üldse või ükskõik mida siit võib sellist äärmuslikku tunduda. Tegelikkus on see, et ma olen aru saanud, et ma pean jääma iseendaks ja elama kõigepealt iseenda uskumuste järgi. Nii pikk teekond on olnud julgusele olla mina ise ja julgusele langetada valikuid enda järgi. Ma kavatsen nüüd, kui ma julgen, rohkem leida küsimustele vastuseid, mis mind painama ei jääks. Kasvõi see eelnevalt toodud olukord, et ma ei tea, mis oleks saanud minu ja selle kohatud ägeda tüübi vahel ja kas ma üldse talle meeldisin. Oleks ma nüüd selles olukorras, siis ma küsiks. Ehk siis väike nõuanne ka teistele, et ei tekiks olukordi, kus jäädki mõtlema, kas see oli nüüd vale valik või mis oleks võinud juhtuda.

Ja kogu see jutt oli veel ka vastulauseks sellisele väitele, mida ma olen pidevalt kuulnud erinevas versioonis: "ära arvagi, et sa leiad oma unistuste mehe. Ideaalseid suhteid pole olemas ega ideaalset kaaslast sulle pole olemas. Nii jääd sa üksi (kui sa just mind endale ei taha *wink-wink*)."
Ahsoo, et siis kas sina minuga või vastasel juhul olen üksi kurb elu lõpuni ilma meheta... Olgu siis, võtan teadmiseks. Ehk las ma siis olengi üksi rõõmsalt! Problem?
Soovitan selliste väidete esitajatele ka mõelda tegelikult veidi elu üle ja sellele, miks sa suhtes soovid olla või mis iganes sa soovid. Või siis miks sa üldse pead teise inimesi soove materdama.

Mu kogemused aitavad kindlasti paremini mind mõista ning on loodetavasti mõnelegi abiks oma otsuste langetamisel! Kasvõi julguses olla sina ise :)

Üks suur saladus, mis kardinaalselt eristab naisi meestest

Nii, ma poleks hakanud seda "saladust" avaldama, aga arvestades mu postitust "Meestele mõeldud seekord", täheldasin ma paari asja:
Esiteks kuulsin ma mitmetelt enesekindlatelt naistelt, kui õige see jutt on (see oli üllatav tagasiside, sest tegin subjektiivse postituse, mis väljendas vaid minu kriteeriume).
Teiseks kuulsin ma enesekindlatelt meestelt, et see on päris hea.
Kolmandaks oli üks grupp (arvatavasti ebakindlaid) mehi, kellelt ma kuulsin, et APPI VÄÄKS JA NUUX, MIKS NAINE EI VÕI HUVI NÄIDATA!?!??!?! Niuks, ma ei julge muidu läheneda.... (palun ärge keegi solvuge, ma ei mõtle kurjasti seda :))

Keskendun sellele viimasele esitatud küsimusele. Minu postituses kajas välja nagu ma ei näitaks mingit huvi mehe vastu. Jah, nii see on, kuid see käib vaid alguse kohta - sebimisfaas. Aga need inimesed arvasid, et ma ei näita huvi, sest ma tahan peksa saada või tallaalune olla vms (ma tegelt ei tea, mis nad arvasid), siis tegelik põhjus on hoopis teine. Mainin ka kohe selle ära: ma ei näita huvi ALGUSES, aga PÄRAST näitan ikka täiega. Oioi, kui veider, eksju. Aga miks see minu puhul nii on? Laiendan ka küsimust, sest ma tean, et see on NAISTE puhul nii. Aga no fuck this shit, miks naised ei näita huvi siis alguses välja?!

Naised ei näita huvi alguses seetõttu välja, et - trummipõrin - nad ei olegi armunud! Jep, kuulsid õigesti. Nii et see tähendab: naised armuvad PIKA AJA PEALE.
Ka minu jaoks oli avastamisel see suht suur üllatus, et mehed on paugupealt ilusasse naisesse armunud. Nagu misasja? Sa ei teagi teda ja oled armunud... weird (aga tegelt ei ole see imelik, vaid loogiline). Aga meeste jaoks on arvatavasti suur üllatus see, et naised on nõus kohtingule minema või üldse suhtlema mehega, kes on naise arvates isegi mitteatraktiivne. Kõlab kahtlaselt, eks? Tegelikult on see täiesti loogiline.

Kuna naise jaoks suhtes ja mehe osas on väga olulised tegurid need, mis ei ilmu tavaliselt esmakohtumisel, vaid mitmete situatsioonide ja koosveedetud aja jooksul, siis ei olegi naisel võimalik mehesse kohe armuda. See on ka põhjus, miks ta ise huvi ei näita. Ta lihtsalt ei tunne huvi. Loogiline ju.

Noh, aga kui naine spetsiaalselt otsib meest ja on ka veidi meeleheitlik, siis muidugi ta näitab huvi. Näiteks ka mina olen meestele võimaluse andnud ja mõnikord pika aja peale midagi kirjutanud ja värki. Ikka seda tehakse. Võib ju proovida, kas tekib huvi selle mehe vastu või jääbki too huvi tekkimata.

Mina kirjeldan lihtsuse mõttes siin naise armumist kümne lüliti süttmisega. Nagu me teame, siis naine on siuke mõnus keeruline kokpitti meenutav pult, kus on sada nuppu. Siis ega armumine teistmoodi pole. Näeb meest, mees on ilus - süttib üks lüliti kümnest. AGA see pole piisav, et ise veel mehe vastu huvi tunda. Kui tal 10 meest ukse taga ootamas on, siis pole ju eluski aega neid kõiki sebida. Mees kutsub välja ja teeb midagi lahedat - klõps ja süttib järgmine tuli. Mees on enesekindel ja humoorikas - ja süttib kolmas ja neljas tuli. Mees kutsub naise ma ei tea kuhu lahedasse kohta - ja süttib järgmine tuli. Ja nii edasi, kui mees just vahepeal alla ei anna. Muide, kui naisel juba natuke rohkem tulukesi põlema on läinud, siis võib ta juba ka ise hakata huvi näitama. See kõik tuleb loomulikult.

Tegelikult paljud mehed teavad seda, et see ongi viis naisi voodisse vedada. Mees ei pea armunud olema, vajutab ainult õiget kümmet nuppu ja asi ants. Nii kui naine on armunud, nii ta ka voodisse ronib.

Mehed, kes naisi voodisse kisuvad: nende saladused. (See oli poolnaljaga, eks. Valetamisega ei jõua tegelikult kuhugi, kui on tõsised kavatsused.)

Nagu näete, kui naisel on mingi üks väike tuluke KÜMNEST süttinud, siis pole see mittemingisugune suur tegur, et nüüd hullult ise hakata initsiatiivi näitama ja kõiki oma potentsiaalseid kavalere läbi helistama hakata. Küll need tuled ise süttivad õige inimese peale. See on ju ilmselge, et kui mees on see õige, ei laseks ta seda naist käest. Kui mehel on tuli süttinud, siis ta ka seda naist tahab (ja loogiline, et ta ka vaatab, millise naise ta endasse armuma paneb selle alusel, kes kõige ägedam tema jaoks tundub). Nagu näha, siis on meeste käes päris suur võim, et milline naine valida ja kes endasse armuma panna.

Mul on ette näidata üks reaalselt täiesti selge juhtum, kus ma armusin ühte mehesse, kes oli minu arust kole. Ma ütlesin tema kohta, et tal on üks silm suurem kui teine ja veel vingusin, et ilusad mehed mind ei taha ja blabla. No ja nii kui ta mind mitmeid kordi välja kutsus ja ära sebis, nii olin ma kõrvuni sees nagu mingi loll. Kusjuures minu arvamus tema välimuse kohta muutus kardinaalselt. Pidasin teda täiega nägusaks ja mõtlesin, et kuidas ma küll enne ei näinud, et ta nii kaunis mehelik mees on. Nii sees olin, et ma käisin talle pinda isegi nagu meeleheitlik jobu ja ta pidi seepärast mu maha jätma. Nii... kes nüüd väitsiski, et ma ei näita huvi välja?!

A muide, see tüüp, kellesse ma armusin, tegi nii nagu see pilt siin ütleb.

Tuletan jällegi oma eelmist postitust meelde. Nagu mäletate, ei keskendunud ma seal isegi sellele faasile, kus mul juba mõni tuli oleks süttinud, vaid sellele, kus polnud mul ükski armumistuli põlemas. Näiteks, kui ma pole meest kohanudki või olen ainult ühe korra väljas käinud. How the hell saaks ma olla armunud, kui ma pole meest näinud? Ja how the hell saaks ma huvi tunda, kui käisin ainult ühe korra mehega söömas ja mingit erilist situatsiooni, mis garanteeriks mu silmis mehe silmapaistvad mehelikud võimed, ei juhtunud lihtsalt seekord? Äkki lähme teist korda ja siis äkki näen, et näedsa, mis vägev mees! Aga kui ta ISE ei taha teist korda minna, siis tõepoolest, mis mul sellest ju. Järelikult polnud tal seda 8.2 sekundi armumist toimunud ja mul pole mõtet oma kallist aega õhku loopima hakata tema pärast.

Nii ja kui sa nüüd oled mees ja mõtled, et hmm.. sa oled ju sebinud naisi ikka mõnda aega, aga nad pole ikka sind tahtnud, milles värk? Siis siin on kaks varianti: 1. sa andsid alla enne kui naine armus (liiga kiiresti) või 2. sina ei ole just sellele naisele lihtsalt sobiv. Paljude ebakindlate meeste puhul olen täheldanud esimest varianti. Umbes et: "läksin naisega rääkima, nägin, et tal huvi pole. Tulin ära." Hahaha, ilmselgelt ju :D Ja teise variandi korral - nii lihtsalt juhtub elus sageli, ka naistel; kõigil.

On siis see kõik nii hirmus ebaloogiline? Ma arvan, et nüüd on palju parem aru saada, miks enamasti naised "mängivad" raskesti kättesaadavat. Hull mäng my ass, naine lihtsalt pole alguses huvitatud, sorry. AGA see ei tähenda, et see huvi ei tekiks! Ja see on just positiivne, sest kui sa näed, et ta sinu vastu rohkem huvi tunneb ja sinuga voodi jookseb, siis sa tead, et ta on huvitatud JUST SINUST! Hea ju, kas pole? Keep that in mind!

Ok, häid valikuid, kallid mehed! :)

Ps! Ütlen üht elementaarset asja. Kui oled selline nagu oled, siis pole mõtet end muuta. Sellel jutul polnud seda eesmärki, eks. Nt kui ei meeldi teistele läheneda, siis polegi vaja. Postituse mõte oli lihtsalt naise armumine lahti seletada. Inimesi on erinevaid, see tuleb meelde jätta. Aga erinevatest inimestest teadlik olla on hea. Palun ka asja must-valgelt mitte võtta! Kui ühe naise puhul on nii, siis see ei tähenda kohe kindlasti, et seesama inimene ongi loodud koduorjaks! Kõik, veelkord, kõik varieerub!

Parim ilutoode maailmas!

Seekord jagan ma oma läbielamisi ja arvamusi seoses näonahaga. Igatahes terve elu on näonahaga olnud mul igavene probleem. Küll on seal punnid, küll komedoonid ja siis läigib. Viimasel ajal see jube punnindus näos vähenes, aga rasusus jäi kestma. Rämedalt tüütu oli üldse elada nii, et näost rasu tilgub kuskile. Oleks see ainus probleem - mu nahk oli pindkuiv ka veel. Teate küll, need koorikud ilmuvad näkku ja on koledad ja nägu on selline kare ja nahka tuleb, aga all on rasuummistus.

Ma proovisin päris palju erinevaid tooteid, apteegist ostsin mingeid toonikuid ja asju. Kõiki asju just rasusele nahale. Asi läks aint hullemaks.
Üks päev ma lõin käega ja lõin nii vihaselt, et võtsin ühe ettejuhtuva kehaõli ja määrisin seda näkku. Ütlesin veel näonahale ka, et näed, ise sulle meeldib selline õlikoll olla, võta siis hulga juurde ka ja ole rahul. Muidugi on igal pool jutud, et õli ei tohi näkku panna ja ummistab poore ja blabla omg, õli ei tohi kuskile panna appi!!! Yeah right. Mõtlesin veits ja isegi tunduks nagu inimeste eest just tahetakse varjata häid asju, et nad näonahka "parandavat" kallist jura ostaks. Ok, see veidi absurdne.

Igatahes, peale seda muutus mu näonahk normaalsemaks! Ma olin mingi omg, enam polegi nii rasune. Siis hakkasin kasutama ka kookoseõli, seda tavalist.

Esiteks, kookoseõli on äärmiselt hea toode, see kuuldavasti on ka antibakteriaalne (pole bakterisöötmele pannud ise, nii et pole kontrollinud). Seda kulub täiega vähe. Veidi võtan ja panen näkku. Näonahka hoiab see rasust igatahes täiega vabana. Kui varem ma pidin kolm korda päevas nägu pesema ja mu meik läks laiali ja nägu läikis nagu praepann, siis enam selliseid hirmsaid probleeme pole.

Nii ja siis uurisin ma selle kookosevärgi kohta ja avastasin veel selle kasulikke toimeid ja milleks seda saab kasutada. Näiteks sellega saab meiki eemaldada. Tegelt ka, ma ükskord proovisin. Siis juustesse saab panna ja juuksemaski sisse. Ega ma suurt midagi sellega ei teegi, kasutan lihtsalt kõikide hunnikute näopuhastusasjade asemel. Lisaks seda saab toidu sisse panna.

Kasutan seda tavaliselt nii, et panen hommikul näkku, kui olen näo ära pesnud. Siis peale saaks panna ka meigi. Kui ma meigi teen, siis panen natuke meigi alla ka. Aga hästi vähe tuleb seda panna, muidu nägu tilgub teistpidi, sellest kookosõlist.

Kookoseõli leiab poest õlide kõrvalt, panin siia suvalise pildi, sest ma ei viitsinud enda oma praegu pildistada.

BodyShopist üks õli, mida ma näkku panin

Seletan ära ka, miks need rasueemaldavad rasusele nahale mõeldud tooted ei tööta nagu lubatud. Nad võtavad korraks rasu ära, aga samal ajal tunnevad rasunäärmed, et rasu tuleks juurde toota. Seetõttu aktiviseerib toode rasunäärmeid veelgi rasu tootma. Ma otsisin alati tooteid, kus oli kirjas, et nad ei erguta rasunäärmeid, kuid mitte ükski toode ei teinud nagu lubatud. Kui õli näkku panna, siis avastasid rasunäärmed, et elu on ilus ja ei peagi ületöötama, saab ka ilma hakkama. Sama on minu meelest ka nende tobedate rasustele juustele mõeldud šampoonidega.

Igatahes on mu näo seisukord kordades paranenud just tänu kookoseõlile. Oleks ma teadnud, et probleemi lahendus nii lihtne ja käeulatuses on. Igatahes, ma olen siiani äärmiselt õnnelik, et selle avastasin ja kasutama hakkasin. Mulle sobis see suurepäraselt!

Filosofeerime tõsise laulu üle

Tere, filosoofiasõbrad!
Täna tutvustan teile ühte olulist sügavat diskussiooni arendadavat laulu. Osalevad antud sügavas arutelus kaks räpparit - Jason Derulo ja Snoop Dogg.

Neil kahel härral on tulnud ette situatsioon, kus nad jälgivad naissoost inimeste tagumikke. Nagu videost näha, on nad naiste seltsis piisavalt aega veetnud. Jason Derulol on sellega seoses tekkinud üks väga oluline huvitav küsimus: kuidas kõik see suur paks tagumik teksapükstesse ära mahub?

Nii kirjeldab nüüd meie filosoof Jason täpsemalt seda tagumikku millest ta räägib. Mida kõike sellega saab teha ning kui hea see välja näeb. Õnneks saab seda väristada. Väga tark filosofeerimine - kui veel ei ole teada olulise suure küsimuse vastust, pöördume küsimuse poole teist teed mööda jälgides vaadeldava objekti trajektoori.

Jasonil on ideed tagumiku pildistamise osas. Ta pakub, et nii on Instagramis võimalik kuulsust koguda. Idee: pildistada naist oma tegevusi tehes.

Kui Snoop Dogg rääkima hakkab, siis tal on veidi teistsugused plaanid. Ta hetkel ei mõtlegi, kuidas see tagumik kuskile mahuks, vaid natuke midagi muud, näiteks mida teha sellega, kellele tagumik kuulub. Lisaks soovitab ta jällegi uuritavat objekti raputada, mis talle väga korda läheb. Uuritava objekti liikumist jälgides on võimalik täpsemaid järeldusi teha ja uusi ideid hankida, nagu me teame. Ta töötab selles osas Jasoniga kaasa, aidates meie teist filosoofi.

Jason ei saa jällegi üle sellest suurest elumuutvast küsimusest - kuidas siis ikkagi naine selle pepu kõik teksadesse ära mahutab?! Kõik muu on nagu hästi, aga see küsimus... Pole veel vastust.

Nii pakub Jason veel vägevaid plaane naisele. Tark tegu, sest kui naisega pikemalt koos veeta, on võimalik ka suure olulise küsimuse vastus välja selgitada.

Snoop Dogg annab laulu lõpus naisele väga elutargalt teada, et neiul on särav tulevik selja taga.

Sellega pead arvestama...

Üks asi, mida ma jälle olen mitmeid kordi märganud, mitte ainult enda kommentaaride all, on see: "kui avaliku elu tegelaseks hakkad, siis pead sellega arvestama, et tuleb negatiivseid kommentaare."
Antud lausest ma räägikski. See kõlab nagu ma ärkaks üks hommik üles ja mõtlen, et ohhh, tahaks nüüd hirmsasti kuulsaks saada, lähen saadan CV kuulsuste kotta.
Nagu ma enne olen maininud, on maailmas lihtsalt nii, et ühed on inimesed, keda huvitab teiste elu, teised on need, kes teevad, mida nad tahavad. Need, keda hullult huvitab teiste elu, nad leiavad endale kellegi, kes teeb piisavalt põnevaid asju, millest siis omavahel klatšida.
Suur osa uudiseid, mida minust on kirjutatud, on olnud minu teadmata ning just nende uudishimulike inimeste jaoks. Aga ma ei käi nende pärast nüüd oma elus ringi, igal sammul mõeldes, et oi oi, äkki sellest tehakse ka nüüd uudis, sest ma saatsin CV kuulsuste kotta. Esiteks ma pole valinud, et minust tehakse neid jutte. Ma pole ärganud üks hommik, et nüüd saan kuulsaks, ma lihtsalt sain, tehes ise seda, mida ma tahan. Teiseks, ma jätkan selle tegemist, mida ma tahan. See, et ma nüüd "tegin" end kuulsaks, ei tähenda, et ma pean oma elu muutma. Mul on ikkagi oma eesmärk.
Pealegi seda kuulsust nimetaks ma nii, et nagunii oli varem inimesi, kellele ma ei meeldinud. Nüüd lihtsalt saab olla rohkem inimesi, kes mind rõõmsalt taga räägivad. Ja ka rohkem inimesi, kes rõõmu tunnevad.
Nüüd jätkan uudistega. Nagu öeldud, ma ei saa ringi käia arvestades, et igast mu sammust tehakse uudis. Kõige lihtsam näide on blogi. Mul oli varem kirjutatud juba postitus ja sellest tehti uudis mitu kuud hiljem. Kust ma pidin teadma, et oi oi, võtaks selle maha nüüd, sest äkki keegi teeb sellest lolli artikli. Mul oli nagunii sarnaseid ka olemas, ma oleks pidanud siis kõik maha võtma.
Nii ja nagu näha, ei tehta enamikest minu ettevõtmistest uudiseid. Näiteks miks pole uudist sellest, et ma olen väikestes filmides osalenud? Miks pole sellest, et mu bakalaureusetöö räägib ülegenoomseid andmestikke interpreteerivatest lahendustest? Miks pole sellest, et ma olen muusikavideotes olnud? Miks pole sellest, et mul on instas pildid? Miks pole sellest, et ma käisin takistussõiduvõistlustel? Miks pole sellest, et mul on ka teine blogi tehtud koos kursavennaga programmeerimise aine tarvis?
Nagu näha, siis ma lihtsalt ei saa ette arvestada, et tuleb nüüd negatiivseid kommentaare. Esiteks ma ju ei tea, millest iganes nad võivad uudise teha. Teiseks ma ei ole arvestanud sellega, et üks neist mu tegemistest teeb mu nüüd järsku kuulsaks. Olenemata sellest, kas mõni asi pakub inimestele huvi või mitte, teen ma oma tegevusi edasi. Järelikult ma ei arvesta, et tohoh, lähen ratsutama, tean, et sellega saan ma nüüd kuulaks ja tehakse suur uudis ja ma kindlasti arvestan, et tuleb negatiivseid kommentaare.
Ainus asi, mis mulle tõi nüüd suurt kuulsust, oli eksperiment, mis võeti üles ja näidati vaatajatele. Ülejäänud asjad pole suurt sellega isegi seoses olnud. Nii et ma poleks saanud oma elu edasi elada negatiivsete kommentaaride ja uudiste hirmus? Kuna ka mu üldised mõned tegevused on huvi pakkunud, ei saa ma midagi sinna teha, et neist kirjutatakse. Ma pole mingile hullule staariks saamisele alla kirjutanud, et ma nüüd teaks ka arvestada, et ma ei meeldi kõigile. Lihtsalt minust kirjutati ise suurt midagi tegemata. Olin mina ise ja läks nii. Järelikult ei saanud ma ette teada. Üks asi, mida siit teistel õppida on - kui kuulsaks ei taha saada, meenuta halli massi.