Seekord jälle pole aega
tal tulla minuga loomaaeda,
sest teine kõne tuli ära kaeda.
Mulle praegu head aega.
Saabuv kutse on tore:
Tere, tule-tule.
Oi, täna jääb ära.
Mul läheb sõber ära.
Lähen kaasa (mine ära).
Mu sõpra sa ei tunne.
Tegemist, teine rinne.
Kutsus ainult mind enne,
Oeh, segane märguanne...
Ilmub ettepanek: miskit teha?
Minuga, jah, arvestan.
Kätte jõudnud aeg, helistan.
Aa, sorry (tglt ei sorry), sõpradega õlli libistan.
Sina parem.. ära tule.
Ma sõpradega noh, klubiõhtule.
Sul oleks seal väga igav.
Sa ei tea kedagi ja... segab.
Igavesti eraldusjoone taga teised ja mina
sest mina olen omamoodi rida.
Alati on mul midagi viga ja häda.
Väljaarvatud hetkel, kui teistel on ajahäda.
Igaühel olemas parim sõber,
parim kaaslane, parim silmapiiril.
Ma meenun kui keegi nõder.
Kaaslasena mitte iialgi.
Aga siiski, korra külla
saad sa ikka, aita olla.
Mul praegu oma naine välismaal
Oled mul kallis ideaal.
Ehk siis olen tagavaraks.
Kui kuskil läheb pahaks
ses suhtes, et teisi pole
ja mina, kiirabi, see ainus tore.
Igavene hõbedane
valguskiir mul tuppa langeb.
Voodile nullilähedane,
kui mitte teise naisena kaela langeks.
Lükkan minuvarjamised kõrvale.
Seltskonda väärinuks ka kulda tundmata.
Lükka ennast ääreservale,
sest üksi sammun rohkem andmata.
Vähemalt sain võistlustel
teise koha rõõmsasti.
Juba kolmandal katsetusel
läks sama rõõsasti.