Teooriast nii palju, et iga inimene, kes on keemia tunnis olnud või näinud lehe peal ülesannet, et arvuta soola kontsentratsioon mingis hulgas vees, on arvatavasti ka kuulnud, et puhas vesi keeb 100 kraadi juures ja külmub 0 kraadi juures Celsiuse järgi. Kindlasti kuulis ta ka seda, et erinevad ained keevad erinevatel temperatuuridel. Lisaks, lahuste keemis- ja külmumistemperatuurid samuti muutuvad. Sool vees on ju puhta lahus keemiamaal, naatriumkloriidi lahus. Ning naatriumkloriid alandab külmumistemperatuuri, mida peaks teadma ka driftivennad, sest soola visatakse kõik autoteed talvel täis, ja just selle mõttega, et siis on seal -5 kraadi juures mitte jää, vaid vesi, soolavesi (võib-olla visatakse mingit teist soola või muud asja teedele, ma selles spetsialist pole). Samamoodi soolane vesi tõstab ka vee keemistemperatuuri. Põhjus on mingites keemilistes sidemetes, mida keemikud seletada oskavad.
Kuna selle kohta puudus info, kui kiiresti vesi keema hakkab, ehk siis kas mingi 105 või 108 kraadi saabub kiiremini kätte (soolase vee keemistemperatuur olenevalt kontsentratsioonist) kui 100 kraadi, tuli teha katse.
Kuumutasime pliidiplaadi, panime poti pliidile. Et katse oleks aus, võtsime kraanivee, mis oli jääkülm ehk nii külm kui kraan lubas. Võtsime koguseks väikese klaasitäie, et vesi läheks kiiresti keema. Samal ajal, kui vesi sai lisatud potti, käivitasime stopperi. Nii tegime kõigepealt jääkülma kraaniveega, millele polnud soola lisatud. Panime käima stopperi, et teada, kui kiiresti siis kraanipuhas külm vesi keema läheb. Tulemuseks oli 1 minut ja 06 sekundit.
Kuivatasime poti nagu see enne oli ning võtsime täpselt sama külma kraanivee ja sama palju seda. Lisasime soola 3 lusikatäit. Panime vee potti ning saime tulemuseks, et soolane vesi läheb keema ajaga 1 minut ja 49 sekundit, ehk kauem kui puhas vesi, mida oligi tarvis tõestada. Kõrgem keemistemperatuur saabub ikka kauema aja pärast, kui madalam. Ehk siis külajuttudes on midagi segamini läinud ja arvatavasti originaalis oli jutt selline: soolases keevas vees valmib toit kiiremini, sest soolase keeva vee temperatuur on kõrgem kui 100 C kraadi. Nii et soola maksab panna siis, kui vesi juba keeb, muidu mune seal pliidi juures kauem.
Kuid sellega me katseid ei lõpetanud! Kuskilt oli meeles (ja isegi proovitud järgi autodele külmal talvel vett peale visates, soovitan soojalt kallata külmunud auto peale jahedat vett, natuke siis oodata ja jää kukub sulama, kuum vesi saab hoopis ise jääga sõbraks), et millegipärast külm vesi jäätub aeglasemalt, kui kuum vesi. See on seletatud Mpemba efektiga. Mõtlesime, et katsetame siis ka seda, kas kuum vesi läheb kiiremini või aeglasemalt keema ja kui kiiresti läheb keema leige vesi.
Kuum vesi samas koguses samades tingimustes läks keema 55 sekundiga.
Ja kõige huvitavam asi: leige kraanivesi, mille temperatuur oli alla kehatemperatuuri, kuid mida me ei mõõtnud täpsemalt, kuna puudus kraadiklaas (arvatavasti ligikaudu 30 kraadi), läks keema 2 minutit! Täpselt sama kogus vett ja see läks keema aeglasemalt, kui soolasem vesi. Väga huvitav, kuna loogilisel mõtlemisel järeldaks, et sama temperatuuri saavutamiseks mingilt kraadilt, saabub soovitud temperatuur kiiremini, kui olla juba lähemal tahetud temperatuurile, kuid leige vee puhul on midagi teistmoodi. Ei tea, kas jälle midagi sarnast, kui jääkuubikuteks muutumisel, või eksisime katse tegemisel. Kuid kui aus olla, olin ma sarnast efekti märganud nagunii ka varem, kuid sellele tähelepanu mitte väga pööranud. Soovitan proovida järele ja kui keegi teab, kuidas lood on, võib ka mulle teada anda sellise põneva fenomeni põhjust või eksitust.
 |
| Siin on see ilus pilt, kui mu auto oli vägeva jääkihi all, mida ma katki ei suutnud kraapida, nii et läksin lisasin ikka suht jahedat vett auto peale, veidi aega läks mööda ja millegipärast sulas jää ära. Aga ma märgin ka selle, et ma ei tea, mitu kraadi õues oli, alla nulli igatahes. |