Minu dieet

Kui inimesed minuga suhtleksid (väike nali :)), küsiksid nad vist, mis ma söön, et ma nii sale olen. Seletan natuke täpsemalt oma menüüd ja dieeti :)

Hommik: kui kõht väga nõuab, panen jogurti nahka, suva, millise, peaasi, et väga lääge poleks. Kui aega on, joon teed. Muidu joon veidi mahla, no tassitäie ja siis tassitäie või paar vett ka. Kohvi ka, kui kuskile kiire pole ja jõuab juua.

Lõuna: kui veab, saab praadi süüa. Vaatan kuskilt päevapraadi, parem oleks, et see suur oleks. Päevapraes peab kindlasti olema kartul, mitte mingi riis või makaron. Riis ei lähe kuidagi alla kõik ja makaronid tekitavad kõrvetisi. Liha ei peagi olema, peaasi, et kastet oleks ja mingi maitsev asi juures. Salat peab ka kindlasti olema, peet on väga maitsev! Sooviks ka hunnikute kaupa juua. Pool liitrit vett on vast piisav, kuigi tavaliselt antakse poolest liitrist pool, siis lähen koju ja joon lisaks vett ja paar tassi teed.

Oode: Kui kõht jälle räägib minuga, kuulan, mis tal öelda on. Et ta mõneks ajaks tasem oleks ja ma saaks rahus õppida või midagi, annan talle juustu või teed. Kui ma talle kookidest või šokolaadist räägin, teeskleb ta, et pole tühi. Kui ma meremarja või mozarella juustu, sparglit või muud kallist asja näitan, ütleb kõht, et võta veel. Keefirit, tomatimahla või muud mahla joon ka.

Õhtusöök: Mida rohkem, seda parem. Kui saaks liha süüa, oleks eriti hea! Panen nahka mingi lihakäntsaka, hakkliha või midagi sellist. Hea oleks, kui toit oleks peki- ja rasvavaba, muidu kõht jälle valetab, et ta on pungil täis ja ampsugi enam juurde ei mahu. Kõht on magustoiduga nõus, kui ma garanteerin, et annan kohe topeltportsus midagi soolast juurde. Tavaliselt siis söön kartuleid võiga või hapukoorega, jah, võid mu kõht soovib, sest sellega kaasnevad tema lemmikud kartulid ja sool. Joon kindlasti midagi juurde.

Öösöök: Vahel ütleb kõht, et magada ei saa, kui süüa pole. See on nii tüütu. Ma söön siis väikese tüki midagi ära ja üritan ruttu magama jääda, enne kui kõht tühjaks läheb.

Täpsustused: Tegelikult söön ma korraga päris vähe. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem, kuid selle tõttu söön ma tihti. Kui ma üritan rohkem sisse toppida, tekib okserefleks. Vabandan, kuid ma ei saa seda muuta ja lihtsalt pean alles jätma, kui rohkem ei suuda süüa. Joon koguaeg, päevas joon kindlasti vähemalt 2 liitrit vett ära. Mahla ka lisaks ja teed (suhkruta, aga viimasel ajal olen proovinud panna pool lusikatäit suhkrut). Minu lemmiktass on 550 ml, kust ma teed joon. Magusat ma väga ei söö. Lihtsalt üldse ei ole soovi. Magusasoov võib tulla näiteks siis, kui ma olen pikalt olnud stressis ja selle tõttu nälginud ja siis üks päev läheb stress üle ja mul tekib soov süüa mingit sefiirikorvikest. Tark tegu on enne söömist mitte juua! Sest kui juua, ei mahu nii palju toitu sisse, aga peale toidu ärasöömist mahub jooki küll päris palju sisse. Kui ma koogi või muu jaoks ruumi pean jätma, annan koogi oma mehele, kui ma sellest enda maksimumi olen nahka pistnud, ta sööb väga hea meelega ja ma tundun ka viisakas, et söön kenasti magusat.

Suhtlus: Nagu näha sõltub mu söömine üldse kõik sellest, mida mu kõht ja organism tahavad. See on väga hea, sest ise ei pea ma midagi mõtlema ega rasva ja kaloreid arvutama. Kui neil midagi puudu on, siis ma vaatan poes toitude peale ja mõtlen, mida süüa tahaks, mu organism kalkuleerib kõik varasemate kogemuste pealt välja, mida ma söönud olen. Vahel tahan vitamiinijooki, vahel liha, vahel porgandit. Mu lemmikjoogid on keefir, tomatimahl, Airan (väga hea!), vesi, Nestea (nämm!). Lemmiksöök on kartul, seda sööks alati. Mingeid taimi võib ka süüa alati, aga neist kõhtu täis ei saa, need teevad kõhu tühjemaks ja peab arvestama, et tuleb midagi normaalsemat peale süüa, kui just tühja kõhuga ringi käia ei viitsi. Raske on siis, kui ma näen telekast mõnda toitu ja mul tekib kohe selle isu. Näiteks nägin ükskord keefirit telekast Kättemaksukontoris, pidin kohe saama.

Mida ma ei eelista: Ma ei taha eriti süüa saia, makarone (vahel ikka tahan), magusat, burkse, kiirtoitu. Väldin pekki täiega. Kuid kõiki neid vahel ikka tahan. Pirts ma pole, toit on toit ja kui süüa saab, ma hea meelega sööks ka. Nii et neid ma lihtsalt alati ei söö, aga mõnikord tekib isu küll ja siis söön.

Pika ja raske dieeditamise ja kalkuleerimisega võib rahuldava tulemuseni jõuda

Tarkusehamba väljatõmbamine

Jagan enda kogemust, et teistele teada anda, kas karta seda jubedat protseduuri, mis teha tuleb või ei.

Kui ma olin noorem, mingi 14 äkki, siis hambaarsti juures öeldi, et kui mul hakkavad tarkusehambad kasvama, tuleb need välja tõmmata. Noh, et nii 16-aastaselt, et siis mitte niisama välja tõmmata, vaid et pärast on paar päeva suu paistes ja kurk valus ja verd tuleb jnejne, kindlasti on palavik paar päeva ja väga paha igatahes. Kui ma 16 sain ja tarkusehambad kasvama ei hakanud, oli mul väga hea meel, et sellest jamast vist pääsesin. Aga no ei, sel sügisel just vanuses 22 hakkas ikka üks ülemine tarkusehammas kasvama. Mõtlesin, et no nunnu hambake, peabki vist välja tõmbama ja siis tundsin põhjust, miks pidi selle välja tõmbama: see surus vastu lõualuud ja suud oli valusam avada. Helistasin hambaarsti juurde ja seal öeldi: paneme hambakirurgi juurde aja. Appi, kuidas ma kartsin!!! Sõna kirurg oli juba õudne. Misasja, nüüd lüüaksegi see siis hooga välja, tehakse suus hunnik õmblusi ja pärast elan valuvaigistite najal! Lugesin internetist ka selle kohta, et aiai, väga õudne tundub olevat, pange pärast kummelit suhu või mida iganes, et valu ja kannatusi üle elada!

Nii, mäletan siis, et sinnasõites värisesin ma roolis päris hullusti. Ma olen väga palju hambaarsti juures käinud ja mul on tuimestuseta puuritud ja igasugu värke tehtud, aga no seda kartsin ma küll, kuigi muidu hambaarsti ei kartnud üldse! Läksin siis värisedes kohale ja kutsuti mind sisse. Värisesin seal täiega! Äkki peaks üldnarkoosis tegema? Plärasin arstile ka, et kardan täiega. Ta ütles, et mis sa ikka kardad. Siis lamasin seal ja tegin suu lahti. Arst seal oma assistendiga rääkis mingist kliimaseadmest. Mõtlesin veel, et kuna nemad nii rahulikud on ja sellest suurt numbrit ei tee, miks siis mina peaks. Igatahes arst tegi midagi suus, ma ei saanud aru mida. Siis ütles ta: "nüüd teen siia ka süsti!". Ahsoo, seda ta siis enne tegigi, süsti, ja nüüd teeb mujale ka. Seda oli nii vähe tunda ja see küll valus polnud. Siis ta ütles, et ootab, kuni tuimastus mõjuma hakkab. Rääkis seal niikaua juttu natuke, mingi paar minutit. Siis ütles, et oot, ma nüüd vaatan, mis siin on. Mõtlesin, et ta võtab varsti mingid jubedad kangid, millega see hirmus juurikas välja tõmmata. Igatahes ta vaatas mu suud ja tegi mingi asjaga kraapivat häält. Mõtlesin, et katsub vist seda, kui ta järsku küsis: "oli siis nii hull?" Igatahes juba oli hammas välja kakutud ja prügikastis ka, enne kui ma asjast aru sain. Kohe läks hirm ja värin ära. Mul on olnud hammaste väljatõmbamisi, kuid see oli tõesti neist kõige leebem mu elus, võib-olla seepärast, et ootused selle suhtes olid hirmsamad. Pandi mulle mingi vatt suhu ja sain minna, võtsin oma kiku ka kaasa mälestuseks. Kogu protseduur võttis max 10 minutit. Kõige huvitavam oligi see, et ma ei saanud aru, et hammas välja tõmmati, essugi ei tundud.

Siis koju jõudes mõtlesin, et saab ju karta, kui valus homme on ja kui valus siis on, kui tuimastus üle läheb. Esiteks kiidan tuimastust: see läks täiega ruttu üle, ei pidanud ülejäänud õhtu käima vedelate lihastega ringi nii, et vesi suust välja lendab. Kui see üle läks, oodatud valu ei olnud ka kuskil. Igatahes üritasin toitu mitte sinna kohta pudistada süües. Kartsin ka järgmiseid päevi, kuid järgmine päev oli see koht natuke hell, aga mingist hirmsast valust ei olnud haisugi ja läksin üritusele, kuhu ma enne mõtlesin, et ei saa minna, kuna vaevlen palavikus, aga ei, parem kui enne! Paranes nii kähku ikka. Kiidan arste ja protseduuri.

Nüüd on sellest kaua möödas ja kõik on endiselt korras!