Nüüd on mul hea vanus. Ja heal viisil pidasin sünnpäeva ikka nendega, kellega vaja oli. Ülihea. Igatahes sünnipäev oli Baltic Queenil. Läksime Rootsi kõik. pmst oli mul see mõte juba ammu, aga Toomasega läksime siis ostma pileteid. Jaaaaaa siis ei saanud tulla see ja see ja siis veel nemad ja nemad. Enne olid küll kõvad tulema. Ma oleks küll õnnelik sellise võimaluse üle ja mul oleks suur austus selle vastu, kes mulle Rootsi reisi välja teeb. Austusest ma mõtleks välja parima viisi, kuidas teda tänada.
Laeva saime ülinormaalselt ja seal oli super. Mõne jaoks oli sünnipäev sõna otseses mõttes perse kukkunud. Avastati üksteise huvisid jne. Aga mina olin Susukese, Toomase, Karolini, Melissaga Ibizal. Toomas vajus ära ainult nats ruttu. Tal pole eriti midagi meeles just sellest asjast, millest võiks meeles olla, aga ta mõtles igaks juhuks juurde, vastutamine jne (see oli teine õhtu). Suzanne oli peoprintsess, sest kõik mehed passisid järjekorras. Ja kui ma magama läksin, sundis Gert-Erik mul mingi valguse ära kustutada. Tegelikult need olid helendavad jublakad, mille ma koksidest sain. Aga need aitasid mind, ma polnud nii kottpimedas ja otsisin nendega oma kingi.
Igatahes tehti mulle lahe üllatus, mind kutsuti lavale ja mulle anti šampus, et ma siiski täisealine. Läksin sõprade juurde tagasi ja šampuse ümbert võeti mingi lilleline värk ja pandi mulle kaela, šampus võeti käest ära ja joodi ära. Tänan oma kalleid sõpru, see oli kena üllatus, mulle meeldis.
Rootsi läksime jalutama ikka kõik peaagu, kaks vastset sõpra ainult ei jõudnud.
Teine õhtu oli mõne jaoks hullem. Aga siis ma aint tantsisin. Suht kena on, kui kõik mu juurde jooksevad. Ja ühed tüübid ütlesid mulle Led Zeppelin iga kord kui ma nendest mööda käisin, sest esimene õhtu võtsin ma enda ipodi välja ja hakkasin kuulama seda, mida klubis ei kuule ja nad ütlesid, et kuulavad sama. Ma ütlesin, super, sest keegi teine suht ei kuula. Nad küsisid Suzannelt, miks ta ei kuula. Suzanne ütles, et vaadake mulle otsa ja öelge, kas ma kuulan rokki. Ja siis mängisid seal ühed kitarri mulle. Normaalne. Jumala kenad inimesed olid laevas. Tõsiselt, väga toredad. Aga mingid rootslased olid ka, kes mind ja Suzannet enda kajutisse vedasid ja eestikeelseid roppusi soovisid õppida.
Karolin oli kõigi päästja, päästis Suzannet mingi saja poisi küüsist. Melissa oli ise peoloom ja ta avastas selle kõige esimesena, mille peale tulime meie hiljem. Koosolemine jne ja ilusad pildid jne ja kaks ühesugust inimest. Aga me olime seda arvanud, aga ei kujutanud ette, et asi tegelikult nii hull on.
Aga ma tänan mu häid sõpru, et kaasa tulite ja olite seal. Hästi kallid olete mulle! Nüüd ma sain teada, millised nad on tegelikult ja kuidas minusse suhtuvad. Tore, et mul sellised kenad sõbrad on. Päriselt. Järgmine aasta kordame midagi põnevamat.