Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

reede, 4. mai 2018

EBA 2018 - osalen ja miks arvamusblogina?

Mõtlesin üldse väga pikalt, kas osaleda 2018 aasta Eesti Blogiauhindade jagamise galal. Õnneks on enda kirjapanemise aeg väga pikk, seega lõpuks registreerisin end ikkagi. Just lugejate tõttu - ma arvan, et on aus, et lugejad saaksid ka minu blogi poolt hääletada, kui nad seda loevad.

Kui eelmine kord juba oli mul veidi raske kategooriaid valida, valisin ikkagi elulised blogid, kuna ma kirjutan suht-koht kõigest, mida sülg suhu toob ja kirja tahaks panna. Seekord ma mõtlesin, et aga miks, kui ma ei jaga ju peaaegu et üldse oma isiklikku elu ega igapäevategemisi?! Mida ma lõunaks söön, kus üldse elan ja milline vaade avaneb mu aknast? Mitte keegi ei tea seda ju!

Muidugi korraks mõtlesin, et äkki oleksin harivate blogide hulgas, aga meeehhh... Mida ma ikka siin suurt harin inimesi. Kõik lihtsalt loevad, paljud kaasa ei räägi, nii et ma ei teagi seda, kas mu blogi kedagi haris. Muidugi on mulle tuldud kirjutama ja ütlema (ma väga-väga tänan selle tagasiside eest!), kuidas mu blogist on olnud abi selle/tolle või kolmanda jaoks. See ongi üks kõige suurem põhjus, mis mind motiveerib blogima. Kui kirjutad midagi, aga tulemus on tume auk - sa ei tea, kes loeb ega mida ta arvab, siis ainus motivatsioon on, et enesele on kasulik blogida. Aga kui oled midagi kirjutanud ning mõni üksik ütleb sulle, et omg tnx, ma mingi sain abi/olen nõus/nägin teist vaatenurka, siis mõtled, et tohoh... need miljon mõtet, mis mul peas uitavad, need ei pea ju ainult pähe jääma. Isegi kui keegi tuleks ütleks, et wtf kui lolli juttu sa räägid, siis cmon, temas tekkis emotsioon ju ja kunsti eesmärk ongi tekitada emotsiooni. Noh ja blogi on teos, seega ehk ka kunst - minu tehtud looming on see kindlasti.

Aga siiski panin siis end arvamusblogide alla kirja, sest enamjaolt avaldan ma arvamust. Muidugi avaldan ma suures osas arvamust enda kohta ja enda vaatenurki, aga see ongi ju arvamus. Ja mina näen maailma läbi enda pilgu ja seda ma siin kirjutangi. Sekka jah analüüsid igast asjadest, mida ma elu jooksul avastanud või kogenud olen. Nii et ehk kõlbab see kategooria. Kui ei kõlba, soovitage muud.

Ma ei tea, kas on mõtet hakata siin kirjutama iga-aastast blablad, kuidas ma jätan vahel nalja pärast trükivead sisse, kasutan lohisevaid pikki lauseid ja räägin suht filtrita. Seda näeb juba lugedes. Ma hakkasin panema märkusi oma tekstide alla (nt sisaldab kirjakeelt või huumorit), aga mul reaalselt ununes seda teha :D Kirjutasin kirjakeeles (ilmselgelt ma ei kirjuta siin eesti keele kirjandit - muide, mille eest sain ma kunagi maksimumpunktid), siis peaks see lugejale nkn arusaadav olema. Kui tuleb tahtmine kirjutada ilukirjanduslikum üllitis korrektse kirjakeelega, siis seda ma ka teen ja see ongi blogi puhul kõige ägedam - kirjutad nagu soovid ja kuidas parasjagu tunned. Lugeja saab ka osa emotsioonist sel juhul ja ongi siuke kontakt lugeja ja kirjutaja vahel.

Ok, ma tahtsin tegelt rääkida, miks ma pole eluline blogi või ei eksponeeri oma elu avalikult. Juurdlesin natuke selle üle ja ma ei teagi. Olen pigem olnud omaettehoidev oma mõtete ja eesmärkidega, jagades oma elu pigem lähedastega kui avalikult. Ja no eks see kandub ka igapäevaellu. Hea, et mu lähedased üldse teavad, kus ma käin ja mida teen lol :D Ma olen terve elu olnud nagunii introvertne, vaagin oma mõtteid rahus ja kellegagi arutan siis neil teemadel. Samal ajal on mul ka küllaltki savi, kus või kes mind keegi jälgib. Vahib binokliga mu aknasse, siis mis mul sellest - mina elan oma elu edasi, pole mul aega juurelda, et keegi mind stalgib, kuni ta mind ega lähedasi ei kahjusta. Või et uurib välja, kus on mu auto või kus ma elan - no ja siis?! Mis ta selle teadmisega siis teeb :D Mind näiteks ei huvita üldse, kus keegi elab või midagi sellist, seega miks peaks see kedagi teist huvitama minu puhul?

Ja noh, kõik teavad üldiselt, et käin ülikoolis ja mis umbkaudu mu teadustöö on. Oma eelmist teadustööd olen ainult ühe korra blogis maininud. Samas nagu, kõik teavad, et ma teen teadust, aga keegi ei tea (kes avalikult jälgib ja isiklikult ei tunne), kuidas mul läheb koolis, mida ma üldiselt õpin parasjagu, kuidas eksamid lähevad, millised on õppematerjalid, miks ma koolis sellise aja olen käinud, mis mu hinded on jne. Muide, see viroloogia - sellega püüdsin olla esimest korda elus avalikum läbi Snapchati, selle eksam läks hästi ja tänan kõiki, kes minuga kaasa arutasid sel teemal! Mulle meeldis seda õppida. Korra üks postitus mul oli koolis ettekannete tegemise kohta, aga isegi see oli mul küllaltki emotsioone kirjeldav, mitte otseselt, et mida ma seal siis ette kandsin. Keegi ei tea ka seda, kas mul koolist siiber või õpin rõõmuga või mida ma pärast kooli teen. Kes minust saab, mis on mu eesmärgid, kuhu ma suubun. Millised on olnud minu unistused, mida ma haridusega peale hakkan, kas lähen edasi doktorantuuri või jätkan millegi muuga või õpin üldse midagi muud. Nojah, nüüd tuli seoses kooliga ka teised teemad välja. Põhimõtteliselt ma pole kunagi avaldanud avalikult enda eesmärke, isegi mitte otseselt bucket-liste, mida ma elus kavatsen ära teha (kuigi mõni selline postitus isegi on). Pigem siis olen rääkinud, kui asi on tehtud.

Kõik teavad, et olen hetkel rase, aga keegi ei tea, kuidas ämmaemandaga on, kus arvel olen, mida ma seal räägin, mida ultrahelis veel öeldi ja muud sellist täpsemat asja. Rasedus on küll üks asi, millest ma räägin küllaltki avalikult.

Ma ei teagi, miks ma ei tunne mugavalt ennast neist teemadest avalikult rääkimist. Ma lihtsalt ei taha. Mulle meeldib, et mul on nii suur isiklik ruum, mida ma jagan oma sõpradega. Ja noh sõpradest rääkides. Keegi nö avalikult ei tea, kes on mu sõber, millal ma sõpradega kohtun, mida koos teen, mida mõtlen ja räägin, kuidas neil läheb jne. Seda juba seepärast, et kui mina võin olla üksi avalik, siis austan väga teiste inimeste privaatsust. Mulle ei sobi, kui midagi teen avalikult MINA, aga siis lisatakse sinna juurde mu sõber ilma et ta seda sooviks! Muidugi kui inimesel pole vahet, mida teeb meedia - siis võib ta ka minuga pildil poseerida. Näiteks naljakas oli see, kui üks sait tegi kunagi sellelt Positivuse tripilt uudise, sest poseerisime sõpradega juhuslikult otse pressitelgi ees. Kas uudise tegijad tegelikult teadsid, kellega sinna läksin, kes need inimesed on ja miks ma nendega olin? Noh, teadsid, aga meelega kirjutasid nagu see tüüp seal kõrval oleks mu uus mees (tegelt oli tema tüdruksõber sealsamas, lol). See näide demonstreerib praegu ka kollase saidi uudisväärtust.Või näiteks mu "lemmik" - üks sõber lisas minuga pildi ja kõige kollasem sait tegi uudise, nagu see oleks mu uus mees. Khm... mul on mitme erineva sõbraga pilte ja selfisid - kas need on kõik mu uued mehed/naised?! Nagu nüüd näete, kas ajakirjanik uudise teeb, on juhuslik ja tema suva järgi. Ja pealegi on teada, et uudiseid ei tehta kunagi tarkadest asjadest ning keegi mitte kunagi ei jälita sind kaameraga. Ma võin tänaval oksendada ja keegi ei tee üldiselt uudist. Selleks peab ikka hea õnn olema. Aga uudis tehakse nii, et sinu kontosid stalgitakse ning otsitakse sealt infot. Näiteks üks neist saitidest on kõige valelikum. Kuid muidugi on ka mitu viisakat saiti. Üldiselt on nii, et isegi kui mulle ajakirjanik helistab ja küsib midagi, siis võib ta info kirjutada ka sellise nurga alt, et uudis parem oleks lugejatele ja talle. Hüva, selle pika plära mõte oli praegu see, et mu elu saab endiselt olla täiesti privaatne olenemata sellest, et minust kirjutatakse kuskil mujal peale minu blogi :D Tuleb lihtsalt arvestada, et keegi mu sõite ei jälita, keegi mu sõpru ei imetle ning keegi üldiselt igapäevaelu ei jälgi. Keegi ei tea nkn, mida ma igapäevaselt teen. Väga lihtne on varjata. See ongi minu jaoks privaatsus.

Ja kogu selle eelmise jutu point oli ka see, et nagu näha, on minust kirjutamine nii suht juhuslik, et mind ei morjenda. Ma lähen teen, mida mul on vaja teha, mõtlemata teist kordagi sellele, kas keegi peab mu tegemisi uudisväärtuslikuks või mitte. Kui tuju tuleb, lähen osalen mõnel võistlusel, käin väljas või joon teed - kui sellest uudis tehakse, pole see minu asi ju üldse. Muidugi lugu on teine, kui teos on autoriõigustega kaitstud ning selle levitamine on keelatud. Siis on asi hoopis seaduserikkumises, sest mis autor sooviks, et nt tema raamat avaldatakse talt luba küsimata? Ja see mõjutab mind küll, sest mina ei ole tahtnud, et minu teost kasutatakse enda tulu teenimiseks.

Jälle mu teema läks mujale, heietan siin niisama, aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et avalikult rohkem endast rääkida. Mul läks näiteks tohutult aega, et avalikult tunnistada enda depressiooni ja ärevushäireid. Ja see, et ma rääkisin oma toitumishäirest - täiesti raske oli see minu jaoks. Aga nii kui olen saanud räägitud, hakkab samas kuidagi parem (sest tänu mu jutule võivad saada abi ka teised). Ma olen paar korda proovinud, nt teha snappe või midagi, aga siis hakkan ma ikkagi rääkima sellistel teemadel, nagu elukogemused jms. Ehk siis lähen jälle oma privaatsuselt automaatselt üle elukogemustele. Ilma, et ma isegi aru saaks :D Nii et seepärast ma arvangi, et ma olen mingi omaette arvaja.

Ja üldse kus ma elan - see pole midagi nii erilist, aga seda ei tea ka paljud, sest mul on jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma elan Tartus. Ei ole nii. Elan Tallinnas, õpin Tartu ülikoolis ehk siis vahepeal Tartus. See on pikalt nii olnud. Nojah, muidugi täpsem oleks öelda, et loengute ja seminaride ajal ja kui Tartus on asjaajamisi, siis sõidangi Tartu ja elan kus parajasti elada on. Ja muul vabal ajal eelistan Tallinnas olla, see linn meeldib mulle hulga rohkem. Noh ja autoga sõidan siis edasi-tagasi mööda seda maanteed. Ehk siis üldiselt sõidangi nädalas paar korda seda vahet, vähemalt siis tegin seda, kui argipäeviti olid loengud ja seminarid ning nädalavahetuseti ma Tartu passima küll ei eelistanud jääda. Mõni üksik nädalavahetus olen jäänud Tartu ja alati olen kahetsenud. Lisaks vahel olen muudes asukohtades ka. Paljudel on see elukoht segi läinud tihtipeale - et arvavad, et ma elan Tartus. On ka mõni väga suur fänn, kes ongi binokliga jälginud, teab, kus pargib mu auto ning millises majas elan Tallinnas - braavo! :D Aga mida ta teeb selle teadmisega ja kuidas see minu elu muudab? Minu meelest võiks ta tulla tere ütlema, aga seda ei tehta -.- Seega loogiliselt võttes poleks probleemi ju jagada oma isiklikku elu, sest midagi halba ei juhtu (loodetavasti).

Olgu, aga teeme siis seekord nii, et kirjutage mulle kommentaaridesse või kuskile instasse või snappi vms, kas ma teie meelest peaksin veelgi privaatsem olema või ei. Ma ei hakka lubama, et kunagi tulevikus kirjutan avalikult, mida täpselt päeval teen jne, aga äkki kunagi saabub see aeg, kui tahan ise seda teha. Eks kogemuste jagamisega see järjest tuleb. Kogemused on ju ka oma elu. Nii et seni olen ma jaganud enda elu sel määral nagu mugav on. Ja seni on olnud mugav olla mul privaatne avalikult - seda on mulle isegi öeldud. Aga samas, ei teeks ju paha, kui vb alustaksin enesetutvustustega, nt instastorysse panin kunagi neid kuvatõmmiseid, kus enda eelistusi märkisin. Ja mu sõbrad võivad endiselt rahuneda - esiteks mitte kunagi ei saa tuntuks kellegi sõbrad või sugulased, kui nad just ise teadlikult midagi selleks ei tee. (Nt ma võin kirjutada, et mu sõber Mari tuli minuga poodi, kuid see ei muuda teda ju kuulsaks. Kuulsaks saaks ta siis, kui läheks esineks mitme intervjuuga mitmekordselt ja ütleks sada korda, et ta on ka minu sõber.) Ja teiseks ma ei kavatsegi endiselt enda sõpru mainida kuskil ilma nende nõusolekuta. Kuna ma olen ise väga privaatne inimene, siis tean, mis soovid võivad neil olla. Kui nad tahavad või on neil suva, kui neid mainin (sest nad teavad, et nii midagi erilist ei juhtu), siis minugipoolest.











3 kommentaari:

  1. Ma ei usu, et Sa peaksid olema veel privaatsem. Tore on lugeda sinu tegemisi ja vahetevahel loen siit välja head nõu. Ootan juba uut postitust! ☺

    VastaKustuta
  2. Mis su hobusest saanud on :(

    VastaKustuta