Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Minu elu raskeim periood

Tähelepanu! Kõikidel postitusel mainitavatel inimestel palun mitte solvuda, kuna see on mu isiklik nägemus. Julgesid teha, julge ka tunnistada ning julge ka mõista, millise jälje jätsid nii teisesse.

NB! Tekst on kirjutatud teatud ajal! Mitte miski pole kivisse raiutud ega jää kestma! Mul oli raske, see ei tähenda, et see ei muutuks. Olid probleemid, aga see ei tähenda, et asi pöörduks hoopis vastupidiseks! Teatud ajal olid asjad nii, see ei tähenda, et on enam! (Thank god!)

Mõtlesin üldse rääkida oma rasedusest ning kuidas see on kulgenud. Kuid meenutades raseduse algusaegu, taipasin, et see jutt ei tule mitte roosiline, vaid roosiokkaline.



Rasedus tuli mu ellu täpselt nii nagu keegi oleks mulle tee laotanud ning sammudes seda teed, oli tulemus käes. Kindlasti huvitab inimesi, kas ma teadsin ette, et rasedaks jään ning vastus on suht nagu selliste keeruliste olukordade puhul ikka - teadsin, aga ei kuulanud/uskunud/tahtnud mõista/tahtnud näha.

Lapse isa soovis minuga väga koos olla pärast järjekordset suurt tüli suvel. Kuigi olin otsustanud enne sügist sellele kõigele kriipsu alla tõmmata, käis mu sees koguaeg sisemine tunne, et tuleb temaga koos veel hakata olema. Mäletan, kuidas üks mu sõber tegi mind maha, öeldes "kui sa temaga kokku lähed, on sul halvasti." Vastasin täpselt: "Ma tean seda hästi, et midagi rasket ootab mind ees, aga mul on tunne, et ma pean temaga veel ühe kogemuse saama." Mul oli tugev tunne, et ma PEAN temaga veel midagi tegema/olema. Ma ei teadnud, mis see on.

Kas ma plaanisin rasedaks jääda?
Igas suhtes on elementaarne alustala rääkida ära partnerile oma lapsesaamissoovid ning situatsioon, mis juhtuks spontaanse raseduse korral. Muidugi on iga suhe isiklik, aga nii palju ma võin öelda, et räägitud oli, et spontaanse raseduse puhul jääb laps. Aga spetsiaalselt last tegema kohe kindlasti ei tõtanud. Kasutusel olid käepärased meetmed rasedusest hoidumiseks. Mina isiklikult olin mõlgutanud selliseid mõtteid, et tore oleks rasedaks jääda nii, et pärast kooli saan lapse. Lisaks olin juba aastaid tagasi mõelnud, et nii tore oleks noorelt last saada. Selles osas mul juba soov oli sees, kuid kuna lapsed mind ei huvita, ma ei tea neist midagi ega kavatsenud ka midagi nende kohta veel nii pea uurida, ei kavatsenud ma nii tõsiselt ka last veel saada. Kuid kuna ma teadsin, et oma endometrioosiga on mul tõenäosus rasestuda üldse hulga väiksem (ebaregulaarne tsükkel jne), siis mõistlik oleks see laps ikkagi enne 30. eluaastat saada, kuna 30. eluaastaselt hakkab viljakus järsult langema. Ma olin varasemalt näinud unenägudes, kuidas mul on laps ning unistanud lapsest, aga kaine mõistusega mõeldes, sain aru, et see pole realistlik soov hetkel.

Kuidas rasedaks jäin?
Siin on minu meelest küll nüüd kõrgemad jõud mängus. Ma loetlen need üles. Kui see teid ei pane imedesse uskuma, siis kogege ise midagi sellist. Veidi lähemalt ma ei saa kirjeldada, kuidas see väga täpselt juhtus, aga see oli ka ikka väga uskumatu ja mitmete asjade kokkulangevus. Arvestades, et me muidu kasutasime barjäärimeetodil rasestumisvastast vahendit, aga ei, see ei purunenud. See ei ununenud. See oli olemas. Aga samal ajal seda ei olnud olemas. Jah, kõlab imelikult - ongi imelik. Ja see ainus üks kord põhjustas imekombel raseduse.

  • oma ebaregulaarse tsükli jooksul (mis keskmiselt oli mul mingi 43 päeva!!!) sattus see juhuslik üksik vahekord just sellele päevale, kui oma 24 h elueaga munarakk otsustas vabaneda. Kõik need 43 päeva ja üksik vahekord õigele ajale. Olgu, ütleme, et juhtub. Kõik ülejäänud vahekorrad olid rasestumisvastase vahendiga ning neid vahekordi ei olnud sageli.
  • mu tsükkel võis ju keskmiselt 43 päeva olla, aga see oli tegelikult nagu jumal juhatas. Mõnikord ei olnud päevi 60 päeva järjest, mõnikord algasid päevad juba kahe nädala pärast. Nii et seda arvestades sattus see üksik vahekord üksikusse 24 h aknasse, on täitsa imekspandav.
  • ma vaatasin kohe oma antidepressandi infolehte, kui see "situatsioon" juhtus, arvestades, et kui see 24% (tõenäosus ühe tsükli jooksul rasestuda vahendeid kasutamata normaalsel naisel õigel ajal proovides) juhtub, siis tean kohe, kuidas mõju on. See oli üks antidepressant mingi paljudest, mis juhuslikult oli mulle umbes aasta tagasi välja kirjutatud ning mida võis võtta rasedusega ning sooviga rasestuda. Juhus? Ehk ongi.
  • kontrollisin kuupäevi, millal olin Roaccutane kasutamise lõpetanud (selle ravimi lõpetamisest alates 30 päeva ei tohi rasestuda). Aega oli kindlasti üle 30 päeva üle läinud.
  • Muidugi ma ka ennustasin (pendliga) pärast vahekorda. See ütles, et olen rase, ära osta sos-pilli. Ma ei teadnud, kui tõsiselt seda võtta, arvestades selle tõenäosuse madalat sagedust. Sos-pilli ma ei võtnud, sest see on mõttetult kallis ning ma ei tahtnud võtta seda kahel põhjusel:
    • pidin järgmiste päevade ajal andma vereanalüüse ning ei tahtnud analüüse rikkuda hormoonidega jamades
    • arvestades ühte pauku, oleks tõenäosus rasestuda niigi väike ning sos-pill ei mõju suure tõenäosusega nkn siis enam, kui munarakk spermaga kohtunud on. Jätsin selle jumala hooleks.
  • Naljakas oli pärast rasestumist autoga sõites, kui raadios hakati lampi rääkima munarakkudest ja spermidest. Juhus, eks.
Siis kui ma sain teada, et ma olen rase, juhtusid sellised kokkulangevused:
  • mu reproduktiivmeditsiini teadustöö muutus järsku rasedusega seotud teadustööks (ilma et juhendaja mu rasedusest teadlik oleks olnud). Mu meelest päris naljakas muutus, sest pidin kirjutama üldse ju endometrioosist.
  • sõbranna soovitas foolhapet võtta. Vaatasin ühtesid vitamiine, mida olin rasestumise algusest saati kasutanud täiesti juhuslikult ning neis oli foolhape ka sees.
  • kohtusin juhuslikult sõbrannaga, keda polnud ammu näinud ning ta teatas, et on rase.
  • mu üks sõbranna oli nagunii rase ja seda teadsin enne oma rasedust (no see pole just suur kokkulangevus vist, et me suht sama rasedad oleme)
  • kaks sõbrannat on mul veel rasedad, seega kokku neli.
  • ma poleks arvanudki, et nii paljud inimesed minu ümber on äärmiselt õnnelikud rasedusest teada saades!
Mida lapse isa ütles, kui su rasedusest teada sai?
Muidugi kui lapse isa sai rasedusest teada, oli ta õnnelik. No kes ei oleks! Kui inimene on terve elu last soovinud saada, rääkinud seda tutvumise algusest saati ning ta kaaslane ongi lõpuks rase, siis ilmselgelt hüppab inimene rõõmust lakke. Suur põhjus, miks ma sain temaga enne koos olles rasestumist edasi lükata, oligi see mu elu parandava ravimi Roaccutane võtmine. Muidu kuna ta on alati unistanud lapse saamisest, siis oli kindlasti ta üliõnnelik. Nii et olimegi koos õnnelikud selle üle.


Mis sai pärast raseduse teadasaamist?
Tegelikult olin ma lapse isast juba lahku läinud, kui nüüd päris täpne olla. Ehk siis jäin rasedaks, ma ei teadnud, et olen rase ning läksime lahku omadel põhjustel. Kuna mul oli kangesti vaja vereanalüüsi anda järgmiste päevade ajal ning päevad nagu ei tahtnud alata, mõtlesin, et teen igaks juhuks selle testi, oli ju nagu üks suva vahekord ka. Pistsin selle kuse sisse ja see näitas KOHE, et koorioni gonadotropiin on uriinis!
Selle tõttu andsin lapse isale ühe võimaluse veel - oli ju laps tema unistus olnud. Seega sai ta mult veel korra armu. Lootsin, et kõik reaalselt lähebki paremaks nii nagu rasestumise ajal oli.

Miks te siis ikkagi lahku läksite?
See on isiklik, seega seletan lihtsalt asju, mis juba on avalikult näha ja elementaarsed nagunii. Lisaks seletan oma valu siin välja, kuna ma olen üsnagi privaatne olnud ja ehk see aitab mul paremini edasi liikuda. Samas on seda küsimust küsitud ka mult sellises vormis - "mine lapse isaga kokku", mis muidugi kohe muutub, kui kuuldes lühidalt, mis olukord oli. Inimestel on raske mõista, et otsustasin aborti mitte teha (kuigi seda keegi välja ei ole veel öelnud), kuigi olin lahku läinud. Seega seletangi ära, kuidas ma ennast tundsin, et oleks mõistetavam, miks just lapse nimel polnud võimalik kokku minna. Ma loodan, et kõik sujub ainult paremuse poole ja räägin siin siis minevikust!

Lapse isal oli 2 olekut - üks normaalne, kui ma olen tema jaoks kallis ning teine olek see, kuidas ma olen tema jaoks idioot. Pärast raseduse ilmsikstulekut oli umbes 3 päeva tema superkõrge normaalne olek, kuidas ma olen talle kallis lapse ema, kuid siis algas selline madalseis, mida ma isegi oma silmaga polnud varem veel tema puhul näinud. Kuidas?! Ma ei tea sellele veel vastust, aga nii lihtsalt ma alla ei andnud. Ta ise nüüd ütles, et ju oli kõik liiga hea, et olla tõsi. Ma alustasin nii suurt analüüsi kui vähegi võimalik (mind teades, siis ma ei jäta asju poolikuks ja annan endast alati palju). Google, professionaalne abi, enesejälgimine, varem võetud psühholoogilise suunitlusega loengud, suhtluse jälgimine kõrvalt, filmimine ja analüüs jms. Kõik, mida ma oma vahenditega teha sain ja seda vaid lapse nimel (sest laps ei tohi mitte kunagi näha vaimset vägivalda - see on minu jaoks väga oluline). Ennast jälgides ja järjest parandades soovisin ma seda kogu suhet kokku lappida. Hoolimata sellest, et lapse isa ringi käis, sõimas mind "tee aborti, soovin, et sa poleks rase" jne, hoolimata sellest, et ta minu kulul elas, hoolimata sellest, kuidas ta terroriseeris, kuidas ta sõimas iga kord, kui helistasin, kuidas ta soovis kõigest pilti, kui kuskil käin, kuidas ta jälitas jne. Kõigest hoolimata hoidsin mina end tagasi, jälgisin ning andsin talle võimaluse. Saatsin ta abi otsima, maksin selle eest ise, hoidsin end tagasi, andsin talle võimaluse, sest see inimene oli ju last tahtnud pikalt ja nüüd ta saab selle. Ma tegin oma käitumisega kõik, et omalt poolt oleksin ma pingutanud.
Siis nägin ma, et tegelikult mida rohkem mina olen positiivne, seda rohkem on tema minu vastu negatiivne. Ta tujud hüppasid seinast seina täiesti juhuslikult suvalise väljamõeldud ajendi peale (tihti mindsüüdistavalt). Taipasin, et mu käed jäävad reaalselt lühikeseks. Ma ei saa inimest sundida rääkima psühhiaatrile oma tegelikest tujukõikumistest. Nägin ju ise, kuidas ta tegi head nägu inimestele, kui oli vaja neid ära kasutada, et hiljem selle inimese selja taga tema üle irvitada. Sain aru, et ma olen ise üks neist - inimene, keda ta kasutab ära ning hiljem irvitab pihku, kui loll ma ikka olen. Pealegi olingi loll - mida rohkem armastust ma vastu pakkusin, seda rohkem tema mind vihkas ja mulle haiget tegi. Kui ma teatasin, et armastan teda, oli üsna kindel, et ta läks klubisse jooma ning naistega flirtima. Kui ütlesin, et armastan teda ikka, ütles ta mulle, kuidas ma otsigu endale teine mees jne. Saate aru küll. Kuna mul sai ka papp otsa, mida tema peale pidevalt kulutada, siis tekkisid mul juba ka suured majanduslikud raskused. Oli tema lubanud ju suvel võtta korteri Tartusse, sest eelmine korter oli minu kulul. Aga seni elas ta ikka minu kulul - söök, bensiin ja ajutise elukoha pidev plekkimine. Sain mingi äbariku ühika, kuhu teda ei lubatud. Oleks lubatud, kui ma oleksin saanud temaga normaalselt seda läbi rääkida ja ta kaasüürnikuks lisada, aga iga kord kui tahtsin helistades talle sellest rääkida, viskas ta toru ära. Vb see pidigi nii olema. (Ilmselgelt) püüdsin temaga siis oma lahkumineku otsuse langetamisel rääkida, et tuleks lahku minna ning last ühiselt kasvatada. Selle jutu peale teatas ta, kuidas ta ei ole esiteks nõus lahku minema, kuid siis, et läheb naisi panema ja lapsi tegema, siis kuidas ta kavatseb tulevikus oma lapsele samamoodi haiget teha nagu minu isa tegi mulle, siis kuidas ta soovib, et ma poleks rase, siis kuidas ma olen idioot, siis kuidas ta hoolib nii väga minust ja lapsest, siis kuidas ta mind väga armastab ning last väga armastab, siis kuidas ta kahetseb oma halvastiütlemisi, siis kuidas ta vihkab mind... Ajunuss. Kõige otsustavam oli see, et laps ei tohi sellist terrorit kunagi kogeda. See kõik tegi nii haiget.

Viisakalt kutsusin teda kaasa ultrahelisse. Olin endiselt temasse väga panustanud, pakkudes tal tuge tööotsimisel ja kõigel. Aga kui pärast seda ta jälle ära keeras, otsustasin, et miks ma nii teen endaga. Mu sees on tema eluunistus ja tema teeb nii? Panin täisbloki igale poole peale, sest mu aju kärssas ja süda valutas nii, et tahtis seest välja hüpata. Mõnda aega sain rahus olla nii ilma temapoolse terrorita.

Kuna ma enam talle tähelepanu ei pööranud, üritas ta kuidagi seda mult saada. Esiteks lisas ta ise ultrahelipildi Instagrami, sest ta teadis, et see oli meievaheline saladus ning ta tahtis mu usaldust reeta. Kuna ma ei reageerinud, teatas ta, kuidas ma olen loll, et temast lahku läksin. Ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas laps pole tegelikult tema oma. Ma ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas ma olen hoor ning laps on mu eksklientide oma. Kuna ma ei reageerinud ka sellele, saatis ta isiklikult mulle tagasi minu poolt talle kingitud raamatu "Isa ja beebi" ning kirjutas sinna ka kirja, kuidas ta elu on ilma minuta nii ilus ja hea ning käigu ma perse. Ma ei reageerinud ka sellele nagu te vist juba aru saite - ükski tema tegu ei pannud mind talt blokki maha võtma - ja tal vist said mõtted otsa. Seda kõike siis, kui ma ise olin rase.

Kui on kaks rasket valikut - lapse kasvatamine üksi ning lapse kasvatamine terrori all, siis lihtsam on valida vähem raske valik. Eriti et lapse kasvatamine terrori all on pigem lapse seisukohast täiesti väär valik.

Ehk siis see oli minevik. See oli halb ja seda ei pea mulle tulema ütlema, et lapse isaks tema "valisin". Mis kuradi lause? "Valisin"? Ma pole kedagi valinud ja seda olen mitu korda rääkinud, et ta tuli mu ellu. Südant ei sunni ega käsuta, elu lasi meil koos olla ja elu viis lahku. Nagu ma jälle rääkisin, ma ei treinud spetsiaalselt last. Nii juhtus. Selles saate jah süüdistada mind, et ma südant kuulan - olen siis selle alusel loll. Kuulasin mingit sisetunnet, mis ütles mulle, et temaga hakkan koos käima, kuulasin sisetunnet, mis ütles, et temaga pean korraks veel koos olema. Ja tagantjärgi nägin, et see oli täpselt nagu tee oma peatuspunktidega. Umbes nii see asi mulle tundus.

Lisaks ma arvan ka, et lapse isa demonstreeris mulle just kõige oma hullemat külge, et elu saaks meid lahku ajada. Ju elu teab paremini. Nii vähe aega on sellest veel möödas, et ma ei oska praegu suuremat pilti näha, aga eks see selgub peagi. Näiteks elu lihtsalt takistas meil koos korterit võtmast väga mitmel viisil (vähemalt kolm korda hüppas korter alt ära ning iga kord, kui tahtsin teda panna kaasüürnikuks ühikasse, ma ei saanud). Kui mu sisetunde kohta küsite, siis see oli umbes selline: "said, mis vaja, nüüd mine lahku." Naljakas :D Nagu mingi hääl oleks kõrva umbes sellist asja öelnud. Ju oli seda sel ajal vaja meie mõlema jaoks.

Kuidas minu elu kulges pärast lahkuminekut?
See raseduse algus oli liialdamata mu elu kõige raskem aeg. Mul on olnud palju elukogemusi - keerulisi suhteid, projekte, kannatusi ja muud, aga miski ei ületanud seda südamevalu ja kannatuste okkalist rada, mis oli mu elus rasedusega. Vähe sellest, et lapse isa isiklikult mind avalikult mustas, oli iga mu päev täis kannatusi. Ma võisin ärgata üles hommikul ja normaalsus oli see, et oli juhtunud nagunii midagi halba jälle. Ma ei tea, kas see oli kokkulangevus või õpetus mulle. Ma ei tea, miks need asjad juhtusid. Kusjuures iga väike asi, mis vähegi sai valesti minna, läks suure tõenäosusega valesti.
Näiteks mu ühikas oli haisev ja külm. Haisvas kohas raseduse alguses olla on ulme. Kuna ma süüa ei saanud, sest oleksin selle ühikas välja oksendanud, olin pidevalt lihtsalt autos või püüdsin olla mitte Tartus. Võtsin siiski kõvasti alla raseduse alguses. Majanduslikud raskused olid ka.
Hommikul ärgates võis olla tavaline, et keegi on treinud minust ebameeldiva artikli.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et anonüümselt on mulle kirjutatud täiega paska minust.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et mu autole on sisse sõidetud.
Ja järgmine hommik tavaline, et lapse isa järgmised kuulujutud on minu kohta liikvel.
Ning siis, et koolist tuleb mingi nõme teadaanne, nt ebameeldiv tagasiside. Mul oli nii palju asju korraga, kool ka takkatipuks ning raske oli seal keskenduda, kui pea oli sitta täis. Ja seal olid veel ettekanded.
Ning siis järgmine hommik näiteks kiri, kuidas lapse oli minuga veel suhtes olles olles teinud teiste naistega seda/toda ja kolmandat. Olgu, see selleks, aga seal juures oli muidugi ka jutt, kuidas lapse isa oli mind maha teinud ja süüdistanud kõva häälega kõigi kuuldes.
Iga hommik ärgates ma lihtsalt ootasin midagi halba ja nii kuni aastavahetuseni. Ilusa pidustuste ajani, mida ma armastan, aga ma olin kohutavalt hullus gripis. Ma ei suutnud liigutadagi ennast. Nagu nimme kutsuti mind meeletult vahvale üritustele aastavahetuseks, kuhu mul polnud kuidagi võimalik kohale minna. Nagu nimme kutsusid mind sõbrad just siis välja. Nagu elu näitaks mulle - vaata, millest sa ilma jääd, sitakott! Nagu nimme olid teed lumised ja sõita ei saanud. Ja nagu nimme kuulen ma jälle laimu, mida minu koha on levitatud.
Ja vähe sellest - takkatipuks algas see jama pihta, et üks kollane veebisait varastas minu teosed ning hakkas nende pealt ilma mult luba küsimata kõva tulu teenima. Vähe sellest, et seda üks oli - ei, kaks, kolm, neli, viis artiklit vähemalt ilma mult luba küsimata. Vähe sellest - lapse isale oli see uus võimalus mind litsiks nimetada ning avalikult maha teha.
Lisaks olid mul ka kodused probleemid. Mul oli üks sõbranna toeks, nii palju kui ta olla sai, sest kodus pikalt haigena olles ei suutnud ma kellelegi oma muresid kurta. Minuga vinguti iga nurga peal. Ja noh, vahele jälle mõni anonüümne heiter tuletamas mulle meelde "kuidas sa ikka nii idioot oled, et...", tavaline. Kui jõudsin eelmise heiteri kirja ära unustada, siis tuli kohe mõni uus, et ma ikka ei unustaks, kui loll, mõttetu, saamatu, kole, lollakas jne ma olen. Kõik jamad olid korraga.
Mulle aitas, sest ma olin jõuetu. Ma mõtlesin pikalt, kuidas end ära tappa, aga jälle ei mõelnud välja. Ainus asi, miks ma ei oleks tahtnud end ära tappa, oli laps mu sees. Ma tahtsin, et tema elaks, aga ma ise ei tahtnud elada.

Psühhiaater suurendas mu ravimidoosi ja see aitas hästi. Veidi läks paremaks, aga iga päev ilmus ikka kirju sellest, kuidas ma loll olen ja kuidas ma sellise mehega lapse tegin üldse. Ja et ma oleks ju palju paremat meest väärt jne. No kurat, kui ma oleks paremat meest "väärt", siis oleks see mees mu elus ju juba sel ajal! Ja et miks ma temaga lapse tegin.. nagu ma oleks pingutanud, et last teha. Miks inimesed ütlevad selliseid mõttetusi? Mida see annab? Kirjutab ära "sa oleks pidanud ikkagi abielluma ilusa sarmika targa mehega, kes sind majanduslikult aitaks, mitte kriminaaliga lapsi tegema." Oleks? Oli mul selline mees võtta? Kas ma TEGIN lapsi? Enda teada mitte. Aga mida see OLEKS mind aitab? Tänan jah meelde tuletamast, kui sitt mu elu on, tean seda isegi. Mis vastust sellised inimesed ootavad siis minult?

Ilmselgelt püüdsin ma kogu selles pasahunnikus näha kõike positiivselt. Kui keegi mulle nii kirjutas, vastasin ma, nimetades oma olukorras siiski midagi positiivset. Ma ei rääkinud halvast. Halb oli 24/7 mu ümber, aga ma püüdsin heast rääkida olenemata ka sellest, et ma pidin oma asju tassima rasedana ühikas viiendale korrusele pidevalt, kuigi need maha kukkusid ning mul külm ja halb oli. Aga mida see virisemine ka aidanud oleks? Vb oleks midagi aidanud, aga siis oleks öeldud mulle (ja öeldigi) "kõik ei pea sind haletsema, ise sa oled lollakas..." Keegi ei olnudki mind ju haletsenud, nii et miks seda öelda? Aga noh, sain teada osa asju nende kohta, kes selliseid asju ütlevad ja see on isegi hullem jutt, kui see, mis on mul kirjutatud heiterite postituses.

Kuidas see halb mind muutnud on?
Vaadake, kui elus on juhtunud lihtsalt nii palju sitta korraga, siis on sul juba nii savi. Mul on savi, kes mulle sitta keeras. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et osad inimesed on nagu nad on. Nad räägivad üht, aga võivad samal ajal keerata mulle suure junniga selja taga perse. Ma ei saa sinna midagi parata. Mina jään ja olen jäänud heaks inimeseks. Ma lihtsalt tean, et halbu inimesi on meeletult ja mul pole midagi teha. See oli niiiii halb periood mu elus, et see on lihtsalt nagu mingi hajus mälestus. Ma olin põrgus. Ma mõtlesin iga päev, et on tõusud ja mõõnad ja ootasin oma tõusu, aga imestasin samal ajal, et mõõn on nii pikalt. Kavalalt tegi elu - kui mul hakkas tunduma, et paar tundi on juba hea olnud, siis juhtus järsku mingi uus halb pauk. Mul iga tund süda valutas, sest järgmine halb üllatus ootas enamasti nurga taga. Ja sellega harjub, et halba on nii palju - see on nii halb tunne, et seda on suhteliselt võimatu hiljem ette kujutada. Nagu suurt valu on raske ette kujutada, on raske ette kujutada, kui sitasti ma end tundsin. Seega see on möödanik. Tuimaks tegev möödanik ja tahan mõelda, et see tegi mind tugevaks. Iga päev mõtlesin ma, kas ometi on mu karma tasutud... Ja ma ei ütleks, et see periood läbi on. Alles veebrari algusega lõppes see raske periood, aga kõik pole veel täiesti paigas ja hea. Ma olen õnnelik rohkem nüüd selle üle, mis mul on. Too aeg ma ei rääkinud sellest halvast üldse. Kui mul on halb, hoian ma seda enda sees. Aga võib-olla oli nii pikalt just seepärast halb, et ma ometi suu lahti teeks ja ütleks, et ma kannatan? Ma ei tea, sest ma ei teinud seda. Too aeg kehtis lause: "midagi halba saab kindlasti veel juhtuda ja juhtubki kohe". Olgu see siis kas riiete ärakadumine, asjade mahakukkumine, voodi katkiminemine (ja ma ei seksind seda katki, nagu lapse isa arvas, vaid see lihtsalt läks katki, magasin ligi pool aastat katkises voodis lol, rasedana), parkimiskoha mitteleidmine jne. Ma teadsin juba, et kui ma täiega tähele ei pane, juhtub midagi halba.
Nüüd pargin kaamerate juurde.
Nüüd lähen koju varem, et saada parkimiskoht.
Nüüd mul pole aega enam karta, vaid tegutsen. Jep, vb see kõik vähendas mu ärevushäiret, sest mul reaalselt on megapalju suuremaid probleeme, kui poes müüjaga rääkimine. Muidugi see ärevus on kehaliste sümptomite näol veel, aga ma tegin palju asju, mida ma varem kartsin, sest mul ei jäänud mitte midagi muud üle.
Kuuldes nüüd laule raskest elust või nähes filme, tunduvad need kõik pisikesed naljaprobleemid minu pasa kõrval. See ajab lausa naerma. Rasked armastuslaulud? Aga proovige jääda rasedaks, saada lapse isalt avalikku laimu ning üleüldist vihkamist. Hakkas nüüd armastuse suhtes parem tunne? Kindlasti!
Lisaks õpetas see halb mind olema teiste vastu halvem. Ma ei näe mõtet enam mitte välja öelda midagi, mis mind ärritas. Varem hoidsin end tagasi ja püüdsin asjas ikkagi midagi head näha. Nüüd on mul rohkem savi, mis mulje minust jääb, kui ma ütlen välja seda, mida tahan öelda. See on üks kindel asi, mida kõik see halb mulle õpetas. Mul lihtsalt pole aega vaagida kõike öeldut enam tänu sellele, mida ma olen ise läbi elanud.

Vb jäi mul mingi õppetund saamata, et selles halvas ma pole veel suurt terviklikku pointi näinud. Aga ma püüan rohkem elu usaldada, eks see teab hästi. Ju ma hiljem näen, mida kõike see muutnud on.

Kas nüüd on parem periood?
Nüüd olen ma saanud rohkem jah lapsele keskenduda, teinud väga suuri ümberkorraldusi lapse jaoks, hankinud hulga asju, et kõik oleks olemas kui beebi sünnib ning mul on vaja veel need korda sättida ja riiul hankida nende jaoks. Seega keskendun kõvasti lapsele ning ütleks küll, et on parem. Ja on tõesti parem periood. Järsku lõppes see pidev stress ja pidev pasarahe ära. Ma ei tea, miks see järsku ära lõppes. Vb muutusingi liiga tuimaks. Ma ei tea, kas karma sai tasutud või sain oma kogemuse kätte?! Igatahes raske on, aga mitte enam nii ulme nagu oli. Muidugi kogu see eelnev on jätnud mu sisse mingi hirmu, et iga kell võib kõik pöörduda halvaks.

Kas ma lapse isaga nüüd suhtlen? Kuidas ta nüüd ühendust võttis sinuga?
Alustasime suhtlust, sest ta lõpuks suvatses küsida selle aasta sees, mis soost meie laps siis on. Kuna ma ei olnud soovinud lapse sugu avalikult jagada. Olenemata sellest, et olin haiget saanud, austasin lapse isa endiselt ikkagi sedavõrd, et minu jaoks oli olulisem, et asjasse puutuvad isikud saavad enne lapse soo teada kui võõrad. Ja noh... me kõik teame ju, et last mul temata poleks. Kuna minu sees olev viha hävitaks vaid mind ennast, ütlesin tema ülbele arupärimisele sõbralikult, kes on me laps. Mina saaksin hea meelega temaga pigem hästi läbi ja ootan ka tema initsiatiivi. Jäime suhtlema ilusti sõbralikult, mis on ju tore. Ta on väitnud, et kahetseb oma tegusid. Ta muutus heaks ja helistas iga päev. Mina olen temaga sõbralik ilmselgelt! Mul on hea meel, et ta kahetseb oma rumalusi ju! Sellist madalperioodi, nagu tal oli pärast raseduse teadasaamist, pole praegu tulnud või siis ma ei tea seda, sest ei puutu kokku nii sageli.

Kui palju lapse isa on huvi tundnud lapse vastu? 
Neile küsimustele vastan ma seepärast, et neid asju on mult palju küsitud ning ma ei soovi siin kedagi maha teha ega laimata! Nii lihtsalt on minu nägemuses ja kindlasti muutub olukord paremaks! Kui olukord selline on, siis ma ei hakka valetama, et situatsioon on parem/halvem. Ma muidu olen rõõmus, et lapse isa on end kätte võtnud ning tegeleb endaga! Super ju!
See on imekspandav, kui hea inimene sa oled, et pärast kõike seda, mida ta on avalikult sinu kohta teinud, sa veel talle võimaluse lapsega suhelda annad?!
Nagu ma eelnevalt vastasin, siis see ongi seetõttu, et kui juhtub sul miljon halba asja korraga, siis see on nagu sünnitus - suur ja raske, aga kuna see on lõpphalb, siis see ununeb ja sa teeksid uuesti. Ma lihtsalt ei mõtle sellele, mida ta on mulle teinud. Ma tean lihtsalt seda, kui meenutaksin, teeb julmalt haiget (loodan, et ta on õnnelik selle üle, et mulle julmalt haiget tegi, sest siis on ta teod asja ette läinud), kuid selle meenutamine ei anna mulle midagi. Ma lähtun sellest, et tal on võimalik muuta end paremuse poole. Mina olen avatud tema headele tegudele. Et ma siin seda välja kirjutan, aitabki mul edaspidi rohkem head märgata. Saan halva jätta minevikku nii palju kui võimalik.
Kas ma lasen lapsel isaga kohtuda?
Nagu tegelikult ka lahkumineku lõplik otsus oli praktiliselt ju lapse isa käes, on ka lapsega suhtlemise otsus hoopis tema käes. Minu tingimus on see, et kui ta suudab olla emotsionaalselt stabiilne, sõnad ja teod on vastavuses, siis ei ole mul mitte mingeid piiranguid (jah, ma tean, et ta ei täitnud enne neid tingimusi absoluutselt - seda ei pea ütlema). Aga see, kas ta kavatseb olla stabiilne ning käituda vastavalt - see ongi ju tema kätes. Mina usun inimeste soovi muutuda. Tema valik on tegeleda iseendaga. Seda mina sundida ei saa. Väga vähe on tal vaja õnneks. Ja kui ta mõtlematult vale käigu teeb, siis riskib ta väga suure osaga oma elust. Ma loodan, et ta on piisavalt tark, saamaks aru, kui oluline on praegu end käsile võtta.


Ma loodan, et selle väljakirjutamine aitab vähemalt mul endal veidi paremini tunda. Kõik asjasse puutuvad osapooled on siiski olulised, seega kõik otsustavamad sammud lapse elu kohta räägin ma läbi asjasse puutuvate inimestega kõigepealt, alles siis jagan oma blogis. Nagu näha, siis jätsin meeletult palju ikkagi rääkimata. Ma olen terve elu privaatne olnud, aga eks nüüd näha ole, kas väljarääkimine aitab mul paremini end tunda. Muidugi olen ma väga õnnelik ka selle üle, et lapse isa praeguseks pole nii ebastabiilne. Lisaks aitas see jutt paremini mõista ka, miks me pidime lahku minema. Iga normaalne inimene teab, et laps vajab kasvamiseks head keskkonda. Tülid mõjuvad lapse psüühikale halvasti ning seda, mida mina kogesin raseduse ajal, seda ei tohiks kohe kindlasti kogeda laps! Ma olen igatahes headele võimalustele avatud!



4 kommentaari:

  1. Helen,sa vajad psühholoogi...Su blogiartikkel näitab, et oled tavalises/klassikalises suhte-oravarattas.Sa kulutad ennast,sest tahad midagi ilusat,head ja õrna,kasvõi kohast,kus on rohkem polaaröö...K.-K. on praegu rumal nagu rublane põrsas ja pole teada,kas midagi muutub.Spermatosauruse rollist piisab.Aga kui sa teda oma hingest välja ei lülita, oled varsti "mitte naine,vaid kimp koirohtu"...Sa vajad enamat ja kunagi ka saad selle!

    VastaKustuta
  2. no tšau siis minu poolt ka, homme?

    VastaKustuta
  3. Minu arvamus Sinust muutus, peale selle postituse lugemist. Pea vastu!

    VastaKustuta
  4. sellised 90%+ (eesti) meestest ongi. jumal tänatud et ma ei ole üks neist. häbi on mees olla ja enamike meestega suhtlemine on minu jaoks pmst kohustuslikus korras, see on lihtsalt ajurakke hävitav. ma olen vist kahtlane, aga mulle siiralt pole sõpru vaja; mulle piisab enda partnerist täielikult. ai miin, kui su elukaaslane ei ole samas ka su parim sõber, siis on tegelikult ikka üpris nukker, minu jaoks on see isiklikult alati üks nõuetest olnud, et üldse suhet alustada st. ma ei kujuta ette suhet, kus "ollakse koos" ja muidu on nii et mees on tüüpiline isane ja molutab teiste omasugustega koos ja naine on tüüpiline emane ja shoppab oma beibädega või teevad midagi muud lollakat. ma olen 31 eluaasta jooksul igast sitta tarbinud, teinud ja läbi elanud, aga kõige meeldivam on minu jaoks alati siiski omas kodus enda naisega olemine ja koos netflixi vms meeldiva vaatamine. mdma'd peaks ka kindlasti aastas korra-paar koos kogema. ahjaa, üks asi veel: kui sa oled 20ndate alguses alles siis ära üldse mõtlegi omavanuse LAPSE peale (jah, selle vanused POISID on alles LAPSED) kellel on kõrvatagused märjad ja skisofreenia hakkab alles välja lööma st ollakse hilisteismeeas. leia omale 7-10a vanem mees, kes teab kuidas naise eest hoolitseda ja mida tähendab armastus ja kooselu ja veel enam, lapse kasvatamine. ma saan see aasta 32, naine sai just 21 ja ma ei mõtle ka veel lapse saamisele, naine väidab et ta ei taha kindlalt mitte kunagi last. nojah, seda on praktiliselt kõik tüdrukud, kellega koos olen olnud, teatud vanuses öelnud ja veendunud olnud. aga samas kui see nii ka jääb siis pole mul ka selle vastu vähimatki. ausalt öeldes ei olegi erilist lapsesoovi, mulle piisab naise eest hoolitsemisest ja üldisest õnnest ja rahust. sulle soovi(ta)n ma, et kui sul on selline tutvusringkond, mis just rõõmust rõkkama ei pane st räägitakse taga ja keeratakse paska, siis võta kasvõi internet ette ja tutvu siin. 2018a ongi just kõige normaalsemad inimesed just siin olemas ja kedagi omale otsimas, mitte ei leia sa neid kusagilt klubist/pubist/ürituselt. ole tubli ;)

    VastaKustuta