Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 13. jaanuar 2018

Kust mu probleemid (ärevus, depressioon) tulevad?

NB! SELLE ALLJÄRGNEVA POSTITUSE TEKSTI KASUTAMINE, MAINIMINE JA TSITEERIMINE ÜKSKÕIK MIS VIISIL MEEDIAS KEELATUD! 

Selle postituse teen ma mitmel põhjusel. Näiteks et inimestele meelde tuletada kui oluline on ajuareng väikelapsel. Näiteks mitmed inimesed ei suuda uskuda, et ka minul, kes on ilus, kena ja tore, võivad olla sellised häired nagu depressioon ja ärevus. Lisaks on mulle öeldud, et mu depressioonist ja ärevusest rääkivad postitused on abistavad. Seega selle postituse najal saate ehk omagi kogemusi meenutada ning siis need enda jaoks läbi mõelda. See on väga jube postitus selle kohta, mida mu mälu mäletab lapsepõlvest, mis võisid praeguseid häireid tekitada. Mainin jälle ka seda, et olen väga paranemise teel vähemalt ärevuse osas (ma loodan). Mainin jälle ka seda ära, et minu loomulik iseloom on julge, edasipüüdlik, aldis igasugu huvitavaid asju proovima, samal ajal ka introvertne. Nii et sealt tulevad soovid teha põnevaid asju (võtted näiteks), aga samal ajal tavalistes sotsiaalsetes olukordades on mõnikord ärevus (toidupoes näiteks).

Praegu on väga õige aeg kõikide lapsevanematele (eelkõige endale) meelde tuletada, et lapse aju areneb täisvõimsusel, seega võtab ta kõike eeskujuks. Seega peab õige lapsevanem alati olema eeskujuks. Muidugi ei ole see alati võimalik, aga sellistest asjadest nagu siin kirjas, peaks laps hoiduma.

Depressiooniks on ka geneetiline eelsoodumus, aga haigust ei pruugi heas keskkonnas tulla. Loetlen ära, mis andsid aluse minu ebalevale käitumisele.

Viha, sõimamine, peksmine - lapsena mind peksti (tutistati, löödi pähe jne). Sellega õpetati mind, et vägivald on normaalne. Sellega tekkis mul hirm inimeste vastu ja alaväärsus. Nagu aru saate, siis ka ärevus selles osas, et "iga inimene võib ju mind vabalt lüüa, kui ma talle meele järgi ei ole". Situatsioonid, mis meenutavad alateadlikult olukordi, kus ma järgmisena lapsena võisin peksa saada või sõimata saada, ajavad mind ärevaks. Kui ma noorena kedagi vaatasin, käisid mu peast läbi näiteks sellised mõtted: "omg, mu klassivend on kaks korda suurem sellest õpetajast, aga õpetaja ei karda teda?!?! Kuidas see võimalik on, sest mu klassivend võiks kohe õpetajat lüüa ju!!! Mina ei julgeks küll kellelegi vastu öelda midagi." - Need ei ole normaalsed mõtted.
Sellised alateadlikud mõttemustrid põhjustasid siis enese mahasalgamist ehk siis oma tõelise iseloomu peitmist, kuna see iseloom ei pruugi olla kõigile meele järgi. Kui ma ei tee seda, mida teised nõuavad, võin saada rihma, vastu pead, tutistada või muud sellist. Nii olin ma tihtipeale kukupai ja minu iseloomustamiseks kasutati tihti sõnu "tagasihoidlik" ja "tore". See oli kõige turvalisem minu jaoks, sest nii ei olnud võimalik, et keegi mulle virutab millegi eest.
Sain peksmise hirmust peaaegu üle üks päev teismelisena, kui ma hakkasin mõtlema, et miks ma inimesi kardan. Jõudsin järeldusele, et mida nad tegelikult mulle teha saavad - ainult sõnadega ju, sest miks nad peaks lööma? Taipasin mingi aeg õnneks, et vägivald ei ole normaalne (võõraste poolt). Seda ma veel mõelda ei osanud, et ka lähedased ei tohi lüüa.
Kuid pikalt oli veel minuga hirm "ei" öelda ning kameeleon olemine. See tähendab, et olen seltskonnas peaaegu selline, nagu inimesed minult ootavad, sest siis on kõige väiksem tõenäosus saada sõimata või kellegi poolt vihatud. Ma ei julge oma arvamust avaldada, sest äkki keegi kisub siis minuga tüli ning kõige lihtsam on üldse vait olla ja mitte inimestega suhelda. Mu esimene reaktsioon ei ole vastuhakk, vaid kohanemine. Ma kohanen sellega, kui keegi mulle midagi peale pressib ja kannatan ära. Nii kannatan ma ära sõimamisi, alandusi jms. Nagu näha, põhjustab see kõvasti probleeme, sest olen käitunud väga lollakalt, inimesed kasutavad ära sellist hädapätakat, kes oma õiguste eest ei seisa. Oma õiguste eest seismine on tulnud mul ajaga, aga seni on mul veel küsimus, et mis siis on minu õigus? Kust läheb see piir, mis õpitakse selgeks juba lapsepõlves? Kas mul on õigus avaldada oma arvamust? Kas mul on õigus öelda, et ma ei soovi midagi teha? Kas mul on õigus koju minna külast? Kas mul on õigus toidust keelduda? Kui palju ma võin keelduda? Kas mul on õigus sebimisest keelduda ja mis määral ja kui palju?

Vastumeelsus puudutuste suhtes (vastassoo poolt) - kui ma olin lasteaialaps ja ka veidi vanem, figureeris mu elus üks inimene, kes meid hoidmas käis. Ta oli mõnikord väga imelik ning ei sallinud mind, kuigi olin väike laps. Ta käis meiega jalutamas ja ühel mänguväljakul mängisin teiste lastega, kes juhtusid olema poisid. Pärast tõstis see inimene sellest suure stseeni ning rääkis "Need poisid katsusid koguaeg su paljast õlga. Sulle see meeldis ka!!! Lits! Varsti saad sa nendega beebi ja annad beebi oma emme sülle ja teed nendega xxx". Sorry, ma ei suuda meenutada, see on nii õudne. Aga see mõjutas mu elu nii, et ma kirjutasin isegi kuskile päevikusse, et loodan, et ei kohta neid poisse kunagi ning nüüd ma olengi veider. Olen püüdnud harjuda sellega, et täiskasvanud inimesed katsuvad üksteist ja lähevad üksteise vastu. Kunagi mõtlesin, et kui just paljudega seksida, läheb see värk üle. No, paljusid ma ei leidnud ja üle ei läinud. Mainin ära, et suhtes ikka on seks oluline. See vist on mind kõige vähem mõjutanud, aga ma ei tea ka. Hirm vabaks end lasta on siiani.

Hirmutamine - See inimene, keda ma mainisin, ütles, et ta ennustas mu käe pealt ja ma lähen suurena vangi. Nutsin, tundsin suurt hirmu. Kartsin vanglaid. Lisaks ähvardati mind noorena korduvalt, et mind viiakse lastekodusse. See tekitas minus kartlikkuse, hirmu. Olin alati pailaps, sest muidu lähen ju lastekodusse ja noh, suurena vangi. Kartsin oma peaga asju teha, sest äkki ei meeldi kellelegi. Seega, tekkiski see, et esimesena pean kõikide teiste arvamust oluliseks. Sest mina olen ju loll ja lähen lastekodusse ja vangi, kui asju oma mõtetega teen.

Hirm teistele otsa vaatamise ees - ma olen alati pilgu mujale pööranud, et kellelegi mitte otsa vaadata. Nüüd ma tean, kust see tuli. Ükskord oli nii, et kohtasin kuskil mingit oma lasteaiakaaslast (olin ise siis just lasteaiast kooli minemas see aasta), üks sõbranna oli. Siis rääkisin sellele inimesele, keda enne mainisin (kes meid hoidmas käis), et lähen oma sõbrannaga õue jalutama. See sõbranna tuli korraks minu poole, kus see inimene meid hoidis ja siis läksime kahekesi sõbrannaga uksest välja. Jutustasime, jalutasime jne nagu lapsed ikka sõbrannaga. Jõudsin rõõmsana koju tagasi. Mingi aeg see inimene, minu hoidja siis, tuli ja ütles: "see, mis pilguga sa mulle otsa vaatasid enne välja minekut - sa tahtsid selle tüdrukuga mingeid lesbiasju teha. Ma nägin su pilgust seda täpselt!!! Su pilk ütles seda!" + veel rõve kirjeldus seitsme-aastasele, mida ma selle tüdrukuga tema meelest teha tahtsin. Ma sain šoki, sest mu pilgus ei olnud selliseid asju. Aga kuna minu pilgus nähti selliseid jubedaid asju, millele ma isegi mõelda ei osanud, ei julgenud ma enam kellelegi otsa vaadata. Mine tea, mis mu pilgus veel on. Ma arvan, et selle inimese meelest on mu pilgus veel midagi sellist olnud ja ta on öelnud mulle seda, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Eks see ole põhjus, miks ma käitun niimoodi veidralt - ei suuda võõrastele otsa vaadata. Alateadlik hirm saata oma pilguga mingeid perversseid signaale. Silmad hakkavad mul käima, kui kellelegi pean midagi rääkima, sest mu sees on küllaltki tugev hirm. Olen harjutanud end inimestele otsa vaatama.

See sama inimene, muide, õpetas mulle üks kord keset teed rohelist tuld ootamist. Jah, keset sõiduteed. Olime kahekesi, ta tuli mulle kooli järgi ning ülekäigurajal oli punane. Ta ütles, et rohelist tuld tuleb oodata tee peal ja kõndis ise mitu sammu ettepoole teele (autosid vist tuli vähe). Ma ei järgnenud talle, sest mu ema oli öelnud, et tee peale ei tohi punasega ronida. See inimene seisis siis seal teel ja kutsus mind mitmeid kordi ka tee peale. Ma ei osanud midagi vastata, ma ei teadnud, miks ta seda teeb. Teised inimesed tänaval õnneks sekkusid ja ütlesid talle, et ärgu käskigu lapsel keset teed minna ja nii ta õnneks lõpetas varsti. Ta ei rääkinud seda juttu kunagi, kui mu õde oli kaasas. Ma küll ei tea, aga arvatavasti lootis ta, et kui ma lähen teinekord üksinda koolist koju, kõnnin ma punasega keset teed "rohelist tuld ootama" ja mõni auto ajab mu alla.
Selle inimesega on veel kohutavaid seiku, millest paranen siiani. Mind süüdistati asjades, mida ma ei teinud. Näiteks süüdistas ta mind nagu ma tahaks enda õele halba. Olin oma õest rääkinud rõõmsalt teistele sõpradele ja ta väitis, et olen neid asju seepärast rääkinud, et tahan midagi halba oma õele (+ loomulikult ka kirjeldused, mida halba ma võiks teha enda õele, wtf nagu). Mul oli kohutav selliseid süüdistusi kuulda, aga ilmselgelt pani selline tema jutt mu pähe halbu mõtteid kurjusest, mida ma mõeldagi ei osanud. Kõik, mis mu õega juhtus, oli juba automaatselt minu süü (tegelikkuses mitte). Õde kukkus - mina lükkasin jne. Õde tegi midagi - mina käskisin jne. Ma ei tea, millist mõju võis see mulle täpselt avaldada, aga mingit kindlasti.
See inimene peksis mind (õnneks kõike ei mäleta). Mäletan näiteks olukorda, kui ta lolliks läks ja noaga vehkima kukkus ja ähvardas mind sellega. Vehkis noaga mu nina all. Ma ei teadnudki, mis talle ei kõlvanud too hetk.


Lapsena olin ma iseenesest julge, tore, eeskujulik, heatahtlik tüdruk. Mulle meeldis laulda, esineda näidendites, rõõmu valmistada teistele jne. Aga traumad lapsepõlves hoiavad mind tagasi.

Need muidugi ei ole ainsad asjad. Siin tahan ära mainida, et kui keegi ütleb, et "sain noorena ka peksa ja olen normaalne inimene", siis arvatavasti ikkagi ei ole. Vägivald sünnitab vägivalda. Laps õpib eelkõige eeskujuga. Kui teda hirmutada igasugu jubedate juttudega, põhjustab see väga palju hilisemaid probleeme. Ütled selliseid asju täiskasvanule - ei juhtu ehk midagi, aga laps, kelle ajus alles kõik areneb, see imab jutte ja situatsioone endasse nagu käsn.

Muidugi on siin postituses vaid mõned näited! Mu probleemide tekkepõhjusi lapsepõlvest on veel teisigi.

NB! POSTITUSE LEVITAMINE, TSITEERIMINE JNE KEELATUD.





1 kommentaar:

  1. Issand jumal,kas sul oma vanematest mingit tuge polnud ja kas "see inimene" elab veel oma suures kurjuses? Aga arvan ette, et tuge ei olnud---mul oli samasugune lapsepõlv enam-vähem, võib arvata, et sama muster,,,,

    VastaKustuta