Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Android vs iPhone

Mul on olnud au kasutada mõlema erineva konkureeriva operatsioonisüsteemiga telefone! Nüüd olen pädev kirjutama postituse, kumba ma eelistan ning miks.



Iphonega (iOS) on olnud tihti see, et mulle ütleb mõni iOSi fänn, et "see on nii hea, küll sa ära harjud". Vot nüüd olen piisavalt mõlemat kasutanud ja saan öelda täpselt, kui palju ma siis harjunud olen!

iPhone oli mul pm esimene nutitelefon (täiesti uunikum, karbiga alles, võin maha müüa). Sain selle keskkoolis. Natuke proovisin, pingutasin... Midagi erilist ei tundunud olevat. Ja teate... kasutasin edasi oma liugklapiga Samsungi. 😃 iPhone oli kasutuseks pildistamiseks, sest kaamera oli sellel vägev. Muidugi mulle meeldis see telefon, aga midagi oli nagu puudu. Nagu säde oleks puudu. Muidugi see oli armas ja värki, aga kasutama ma seda täielikult ei hakanudki.

Seega mu põhimõtteliselt esimene nutitelefon, mida hakkasin reaalselt ka kasutama, oli Android, Samsungi telo. Sain selle ülikooliajal, kui kõigil hakkasidki nutitelefonid tekkima. Ja see oli uskumatult meeldiv! Ma polnud nutitelefoni saamisega suurt kiirustanud, sest mäletasin iPhonet, aga ikkagi sain selle ning mul oleks nagu mingi uus sõber tekkinud! Harjusin sellega ruttu, see oli huvitav, asjalik, arusaadav. Kõik oli nii tore ja loogiline! Ma olin, et omg, mida kõike nüüd nutitelefoniga teha saab! Pildistasin, olin netis ja suurt ei mäleta :D Aga koguaeg oli nii mõnus seda näppida. iPhone puhul oli tunne nagu mul polekski telefon muuks kui helistamiseks. Kuna mil oli nagunii iPhone olnud, oli mul ka võrdlus olemas. iPhones puuduski see säde, mis oli Androidis. iPhonel oli puudu ka kasutusmugavus. Ma ei saanudki iPhone haipimisest aru. Minu jaoks oli Android parim.

Muidugi võib nüüd välja tuua, kuidas androidi telod jooksevad kokku ja iPhone on nii kiire ja värki. Jah, see on tõesti Androidide miinus ja iga oma teloga suht olen käinud garantii vahet. Aga kui need kokku ei jookseks ja korrektselt kiiresti töötaks, oleksid need suurepärased.

Aga mu iPhone saaga jätkus. Kuna mul eelmise aasta kevadel oli mingi Sony, mis ka juba kokku jooksma kippus ning sain hea hinnaga iPhone 5s, ostsin selle ja lootsin, et ehk olen ma iPhonest valesti aru saanud. Et noh, iPhone on ju ka nutitelefon, et mis selles teisiti siis olla saab. Mõtlesingi anda sellele võimaluse ja minna ehk iPhonele üle. Mulle öeldigi jälle, et iPhone on nii meeletult hea, et küll ma ära harjun. Ostsin, panin SIMi sisse ja lühidalt kokku võttes - ma jäin oma kokkujooksva Sony peale ja iPhonega tegin lihtsalt pilte. Sama, mis eelmine kord. 😀 Ei meeldinud endiselt iPhone nii piisavalt, et kasutama suudaks hakata. Ajasin selle tookord selle süüks, et vb ma ei viitsi harjuda.

Aga teate, iPhonega harjumise võimalus saabus sunniviisiliselt uuesti, kui ma oma uue Sony pidin jälle garantiisse viima nüüd just hiljuti. Nagu... miks mulle sellised kokkujooksvad telefonid satuvad. Igatahes pidin ma jälle oma 5s kasutama ja kirjutan (kirjutasin - ma ei suutnud iPhonega jätkata, ma surin ära juba kirjutades) praegu ka oma blogipostitust sellega. Ja seekord pidin hakkama iPhonet kasutama täiesti korrektselt igapäevaselt ilma võimaluseta SIM-kaart Androidi sisse tagasi toppida. Ja kuna olen kasutatud seda iPhone lausa mitu nädalat nüüd, saan kirjeldada iseenese jaoks mõlema puudusi ja voorusi! Etteruttavalt saan väita lõpuks täie kindlusega, et ma ei ole iPhone inimene ega hakka ka selleks, sest iPhones on täiega midagi puudu. Toongi välja, mis oli minu jaoks imeline Androidis ja häiriv iPhone puhul.

Nii kui ma Androidi ära andsin ning kaardi iPhonesse panin, tekkis selline tunne nagu mul poleks enam nutitelefoni. Teoorias ju on nutitelefon käes, aga mis selles siis nii puudulik on? Mul oli raske seda kirjeldada, aga kuidagi nagu ei tahagi telefoni nii tihti näppida kui varem. Kui enne oli nt mõte "omg, ma vaatan Mapsist, milline tee on lühem" ning siis avasin Mapsi, siis nüüd tekkis ka see mõte, aga see hajus kohe mõttega "ahjaa, mul on iPhone. Ma ei viitsi." Miks ma ei viitsi? Ma arvan, et äkki seepärast, et see iPhone on ingliskeelne. Ärge saage valesti aru, et ma inglise keele kallakuga koolis käinuna ei oskaks inglise keelt, aga ma lihtsalt eelistan VÄGA eesti keelt.

Olgu, Maps Mapsiks. Teine asi oli see tunne, nagu mul olekski kõik puudu. Nagu oleks Messenger puudu, nagu oleks muud asjad puudu jne. Tegelikult need ei olnud, aga kui neid kasutasin, siis tundsin nagu midagi poleks kasutada ega teha neis. Ju on asi selles, et kõik äpid iOS puhul on ju veidi teistsugusemad ja ma pole nendega harjunud. Eks annan/andsin võimaluse selle mitme nädala jooksul!

Ja nende iPhone äppide suur viga on see, et ekraanilt asjade ärasaamiseks pole konkreetset tagasimineku nuppu. See nupp on igal äpil erineva koha peal. Ükskord all, teinekord ülal, kolmas kord peab üldse näpuga mööda ekraani libistama, et tagasi saada. Androidi suur pluss on see, et nool on koguaeg olemas kindla koha peal, ehk siis aju ei pea mingit lisamõtlemist tegema paar millisekundit. Kuna ma olen inimene, kes meeletult ruttu tahab kõike teha, siis pole mul tore iga äpiga hakata mõtlema, et kust see kinni läheb. See on üks asi, mis mind häiris. Otsi mingit krdi noolt kuskilt ülevalt nurgast või libista mitmet pidi kätt mööda telefoni, aga iga kord erinev! Seega polegi telefoni mugav kasutada, kuna ma pean koguaeg mitte mõtlema sellele, mida ma äpist näen, vaid sellele, kuidas seda kinni panna võimalusel.

Teine asi, mis mind häiris, oli see, et YouTubes passides pole iPhones näha kella. Nagu jah, miks peaks videote vaatamisel kell olema, aga ma krt pidin libistama alati midagi sealt ülevalt alla, et näha, mis kell nüüd on. Mulle meeldis Androidis, kui kellakene on otse silmade ees! Youtubega seoses häiris mind see kerimine (kommentaaride kohal). Kui tahtsin õrnalt kerida, keris kogu ekraanilt jutt eest ära ning hakka siis tagasi kerima!!! See oli nii tüütu! Video kerimine oli ka ajunuss muidugi, sest sa pidid näpu ajama selle koha juurde, kus see pallike ajahetkel on.

Kolmas asi oli see, et kuupäeva nägemiseks pidi ka ilget vaeva nägema. Libistama midagi ülalt alla ja siis kuskile poole. Ehk siis nagu aru saate, siis ajamahukas. Mul pole kunagi kuupäevad peas ning nende avastamine polnud ka enam lihtne. Ma räägingi praegu sellest ülemisest äärest, mille alla paljud asjad telefonis koonduvad. Androidil on see selge. Kerid natuke, näed kella ja igast muid asju. iPhonega olid seal mingid totrad märkmed, aga puudu need märkmed, mille üle ta lärmi teeb. Nagu vahel tegi telefon häält, et tuli sõnum, aga sõnum pole telefonis nii tähtis, kui mingi kaardimakse märge ja siis otsi taga seda. Kuigi sõnum oleks ju tähtsam!

Tulles tagasi kerimise juurde, siis veebilehtede kerimine oli hoopis teine! Siis pidi kerima täie jõuga, et üldse midagi liiguks! Just vastupidi Youtube suhtes võiks olla.

Veebilehtede juurde tulles, siis Androidis oli googeldamine megatore, lõbus ja lahe. Välja arvatud muidugi see, et polnud nagu valikut, millise ajamääraga googeldada, et siis pidi brauseri avama. Aga iPhones oli ka googeldamine lausa väga tore. Alguses ma ei googeldanud, sest polnud harjunud, et google otsinguriba polnud mul silme ees, aga üks päev googeldasin ja siis tuli veel igast küsimusi järjest, mida inimesed on googeldanud ja neile lühivastus ja siis loe rõõmsalt! See oli tõesti üllatavalt tore iPhone puhul. Vägev!

Tulles Google juurde, siis ma olin täiega rahul, et mu arvuti ja Android tegid koguaeg koostööd ja see, mida ma teen arvutis, on kohe olemas telefonis jne. See oli lausa suur lust. Kirjutad midagi arvutis Mapsi ja see on telefonis juba olemas või kirjutad googlesse ja see telefonis jne. Saate aru küll, et selline ühenduvus. Aga iPhonega oli see nii harjumatu, et seda pole. Võib-olla ongi see Google värkide puudulikkus see, mis iPhone ei tee nii nutikaks minu jaoks. Muidugi vb oleks kõik lust ja lillepidu, kui mul oleks arvuti ka mingi Apple toode, aga pole. Muidugi vb lahendaks mure, kui ma tõmbaksin kõik Google äpid iPhonesse, aga mälu oli niigi otsas. Muidugi tõmbasin ma Google Photos ja Google Mapsi, Drive'i mis on essentsiaalsed mu jaoks, aga rohkem ei viitsinud. Seega jäid mul kõik kooliasjad tegemata ka, kuna on seotud veebilehtedega. Mulle nagu meeldib, kui internet salvestab mu tegevusi ja käike. Ma terve aeg iPhonega ei saanud käia üliõpilasküla veebilehel, sest paroole polnud.

Tulles salvestamise juurde, siis Android salvestas rõõmsalt mu samme ja muud mulle põnevat, näiteks, kus ma käisin, mis tegin ja olin jne. Ma küll ei tea, et iPhone mu samme oleks loendanud. Alguses kui palju kõndisin, tuli mõte "ohoh, pärast vaatan palju kõndinud olen!" ning siis "...ahjaa, mul ju iPhone, deem!". Nii et jah, sellised natuke pettunud mõtted. Ei näinud mõtet tõmmata mingit sammuloendurit ka.

Tulles muude funktsioonide juurde, siis teksti kopeerimine oli täiesti tüütu iPhones. Kuidagi ikka sain. Aga iPhones oli see, et igat teksti ta ei luba kopeerida. Vajutad peale ja midagi ei juhtu. Üllatus siis, kas saab või ei. Androidis on see kopeerimine lihtne ja alati samamoodi saadaval.

Androidi, eriti Sony klaviatuuri rõõm oli see, et ta pani sulle igast märke (smaile), kui midagi ütled. Kirjutad nt auto ja siis paneb autosmaili. Vb saaks siukse klaviatuuri iPhonesse ka tõmmata, aga ma ei viitsinud. Vaadates iPhonega igast tekste nt Instas jne, siis paljude smailide asemel on küsimark... aww väike vaene telefon küsib, mis seal olema peaks... Vb see paraneks, kui ma op-süsteemi uuendaks, aga mälu on täis ja mu meelest kui mälu polnud täis, siis ta ka ei uuendanud ennast.

Klaviatuur oli muidugi targema eesti keelega kui Androidis, aga ma ei harjunud alguses sellega ära, kuidas ta neid sõnu parandas. Lõi sinna üles ühe sõna ja kui seda tahad, pead panema tühikut ja kui ei taha, vajutama selle peale. Ma alguses tegin valesti, aga harjusin õnneks sellega. Aga kuna ma kirjutan täiega kiiresti, siis ei pannud ma alati neid ülesilmunud sõnu tähele, trükkisin teksti ära ja pärast hakkasin vaatama, et on alles sõnad!!! Ja siit tuleme ühe suurima häda juurde, miks oli iPhone halb mu jaoks! Teksti redigeerimine on hullus! Täiesti võimatu on saada kursorit õige koha peale tekstis! See ajas mul alati sita keema ja loobusin tekstide parandamisest või siis parandasin mingi üksiku tähevea ära niimoodi, et kustutasin mingi sada asja ära tekstist, et pärast need aeglaselt ja rahulikult uuesti kirjutada, et autocorrect mu sõnu ei väänaks ning kogemata mõni vale täheke ei satuks. Meeletu. Lisaks puudus iPhone teatud äppidel ENTERi funktsioon (ehk siis mõtlen siinkohal järgmise rea tekitamist)! Avastasin, et Instagramis biod kirjutades ei ole mul võimalik kuskilt enterit saada. Mõnes kohas oli enteriklahv märkide all, aga mõnes kohas puudus täiesti! Kirjutasingi siis pika joruna ära ja vältisin edaspidi selle teksti redigeerimist. Blogi kirjutamine jäi ka pooleli, midagi eriti ma teha ei suutnud, sest tekstiparandus võtaks lihtsalt meeletu aja ja närvikulu. Eriti, et iga äpiga on klaviatuuriüllatus - kas enter on olemas või ei! Nagu näete, siinkohal vähenes kasutusmugavus nii meeletult, et loobusin teatud asjade muutmisest/kasutamisest. Telefon meenutas siin nagu mingit demoversiooni või ma ei teagi mida. Nagu ekraan, mis ei tööta.

Tulles ekraani juurde, kuigi ma ei usu, et see on ekraani süü, aga selleks, et ekraanil mingit kohta vajutada, siis tihti oli see ka üllatus, kas mingi koha vajutamine üldse muudab midagi või ei! Ehk siis ühes äpis oli mingi räige sitt mul alati ees, mida pidi ristist kinni vajutama. Aga ma pidin selle risti peale vajutama mingi 20 korda, et see pasane mull mul eest ära kaoks! Ma tõesti ei tea, kas see ei saatnud käsku edasi või mis sellel viga on. Pigem arvan, et ei saatnud käsku edasi, sest muid asju tehes sain aru, et ekraan on ikkagi korrektselt tundlik. Aga no, tekstis ei saa kursorit õige koha peale ning aeg-ajalt ei saanud ristist asju kinni, siis ma ei teagi, mida siin süüdistada. Aga ilmselgelt ei ole see kasutajasõbralik. Mingid krdi mullid ja asjad ees ja ära eest ei saa. Aga kui näiteks avad ühes äpis teise äpi, siis tagasi läks ta küll väga ilusti, kuigi tagasi sai nii, et üleval vasakus nurgas ülikitsa riba peal oli tagasiminek.

Tagasiminekust jälle rääkides, siis mõnikord ühe äpi kaudu teist äppi avades polnudki tagasiminekut! Vot kus tore! Ma pidin siis seda keskmist nuppu vajutama kaks korda ja sealt valima eelmise äpi. Väga tüütu mu jaoks. Vb on asi ka selles, et kuidagi väiksest saati olen ma kartnud terve programmi avanemist üle ekraani ilma tagasiminekuta :D Naljakas hirm, ma tean, aga seda sp, et pole nt saanud teatud programme arvutis kinni üheksakümnendatel (no lõpuks õppisin ikka ctrl + alt + del ära), kui kokku jooksid. Aga iPhones ongi nii, et vb ma alateadlikult, kui avan mingi äpi üle ekraani, hakkan otsima, et kust tagasi saab (seega see ju väsitab mind). Nt Snapchatis pole ju tagasinoolt, vaid pead libistama kuskil midagi. Instas ka pole tagasinoolt, vaid otsid seda või libistad jälle midagi jne. Igal äpil nii, et nool on kus tahab. Muidugi loob kindluse see, et need üldiselt ei jookse kokku, et ei pea kartma, et need eluks ajaks ette jäävad, aga siiski on see mu enda kiiks vist. Mulle meeldib, et mul on tagasitee alati olemas. Androidil on ka jumala hea valik, et kas lähed tagasi või paned kinni äpi, jättes selle taustal jooksma. iPhonel erilist valikut pole selles osas, aint üks nupp ju, äpp jääb taustal jooksma nkn.

Räägime ka helistamisest. Mõlemal on see suht okei, kummalegi ei annaks maksimumi. iPhonel peab seal valima mitmeid asju veidi keerukalt ja siis jälle see tagasiminek on ma ei tea kus. Androidil on kõik palju selgem, aga vb harjumise asi.

Lisaks räägin lühidalt ka sõrmejälgelugejast, mis pigem on siiski mudelipõhine. Mu Sony Xperia XZl on see väga kiire, seevastu iPhone 5s ei tuvasta eriti kergesti sõrmejälge ära ning peab koodi panema. Sony oma on nii super, et võid igat pidi sinna sõrme panna, tuvastab kohe.

Nagu näete, jäi mul palju asju kasutamata, tekste redigeerimata jne, sest lihtsalt ei saanud. Ma ei malda oodata, millal ma Androidi tagasi saan.

Minu meelest iPhone ja Androidi erinevus ongi selles, et iPhone peab ennast targemaks, aga Android sind targemaks. Ehk siis iPhone tahab ise teha asju, Androidis sina määrad, mida tema teeb. Kui te aru saate praegu mu loogikast :D Ja siinkohal tulebki välja, miks inimestele meeldivad need erinevalt. Inimene, kes on rohkem programmeerijatüüpi, arvatavasti sellele meeldib rohkem Android, neile, kes lihtsalt tahavad avada mingi asja ega huvitu ise programmide kontrollist, neile sobib iPhone. Mitte et see nüüd siin täielik tõde on, mida ma väidan, aga nii mulle tundub. Seega erinevad inimesed ja erinev operatsioonisüsteem.

Keskendusingi siin vb rohkem iPhonele, sest tõin erinevusi tuues väikesi paralleele Androidiga. Muidugi ei laida ma kumbagi, lihtsalt seletasin oma nägemuse ja lihtsalt veendusin, et Android on mulle. Pealegi see Androidi robot on nii nunnukene!!! Muidugi on ka õun armsake. :)









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar