Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

pühapäev, 19. november 2017

Siis kui mitte midagi ei õnnestu

Tegelikult see tuleb nüüd negatiivne ja hädaldav postitus, aga ma ei saa muud praegu teha.

Kõik algas sellest, et ühes õppeaines oli vaja teha ettekanne. Ei ole midagi erilist, aga ette kanda ma ei oska. Ja ettekandeoskuse mandumine algas sellest, kui bakalaureust lõpetades mul lihtsalt ei vedanud. Aga sellest algas alles mandumine, sest vahepeal ma ikkagi nagu oskasin... Ja enne seda oskasin ka.




Meil oli bakalaureuses mingi harjutamine - harjutas igaüks oma lõputöö kaitsmist. Selleks ajaks muidugi ei pidanud suurt midagi valmis olema, lihtsalt lugesid saalitäie inimeste ees oma poolikuid asju ette ja valmistasid slaidid.

Mina olin esimene juhuse tahtel seal klassi ees ette lugema. Mul oli muidugi midagi paberil kirjas, aga peas ka ikka. Ehk siis olin veel täitsa tip-top ettekandja: rääkisin peast, märksõnad paberil. Ja no selleks ettekandeks ma ei olnud suurt valmistunud, sest mul oli lõputöö alles poolik ning see oligi niisama harjutamine, mis mingit hinnet ega midagi ei anna. Vuristasin siis oma jutu kõik ette, kuhu maani jõudnud olen, ise rõõmus, et nii kaugele jõudnud olen ja varsti lõpetatud. Kandsin ette ära ja siis...

Üks professor tegi mind täie tambiga maha. Kui ma lõpetasin, ta võttis käega peast kinni ja raputas pead demonstratiivselt žestikuleerides, nagu mu ettekanne oleks olnud maailma hullim asi. Siis kõva häälega rääkis ta, kuidas ma küll kõik maha lugesin, kuidas mu teema on üldse nii nõme ja arusaamatu ja mida kõike veel. Ma arvan, et seal oli hästi näha, kuidas mu nägu ära vajus ja ma punastasin. Ma häbenesin mis hirmus. Ja olin ka ebaadekvaatse tagasiside üle meeletult pahane, sest ma ei lugenud maha!

Istusin siis maha, hoides pettumust enda sees, nagu tavaliselt, kui mul kõik halvasti on ja asusin järgmisi kuulama. Aga imekombel ega nad ka "paremad" ei olnud - märksõnad paberil. Ja professor tegi rõõmsalt neid ka maha, ise rõõmsalt lösutades toolil jalg tähtsalt üle põlve ja käed ristis. Aga kui tema enda tudeng esines, siis... see luges kõik maha nii vaikse häälega, et ma vaevu kuulsin ja ohsa - professor ei öelnudki "lugesid kõik maha", vaid ütles meelega natuke halvasti, aga kiitis üldiselt. Nii nõme alandamine minu jaoks! Olgu siis vähemalt kõigi vastu ühesugune. Ise õigustas oma teguviisi ta niimoodi, et "parem, kui teid tehakse siin täie hooga maha, mitte nii, et lähete kaitsma ja siis seal tehakse maha!" Aga ju tal oligi vaja seda teha millegipärast. Ju on see vajalik mõnele tudengile, ma ei tea.

Kuigi kaitsmine nii hull ei olnud küll! Muidugi seal jäin ma jälle ühele inimesele hambusse, et minu lõputöö teema on üks suur ilus roosa mull, mis mitte kunagi ei realiseeru ja seetõttu sain ma ka halvema hinde. Närvis olin ma nagunii. Aga keegi mind seal maha nii küll ei teinud, nagu professor enne öelnud oli! Õnneks!

Ja teate, ma ei teadnudki, et selline mahategemine mind nii palju mõjutanud on. Ma olin alati selline keskmine ettekandja - märksõnad paberil, aga suhtlesin vahetult ka publikuga. Ega mul palju ettekandeid vahepeal ei olnudki ja kui olid, siis kellegi teisega, nii et ma ei rääkinud üksi ja seetõttu ma ka ei teadnud, et mul on tegelikult varjatud trauma. Muidugi ma kuidagi tundsin, et imelikult läheb kõik meelest ära klassi ees, aga ei süvenenud sellesse.

Siis praegusel õppeaastal oli meil üks üksi ettekanne. Ma igaks juhuks kirjutasin kõik jutu endale vihikusse ära ja läksin siis ette kandma. Ja ma järsku ette kandes avastasin, et ma pole enam selline ettekandja nagu varem - nüüd olen ma selline, et kui ma lähen klassi ette, käib mu sees mälupuhastus ning ma ei mäleta enam ööd ega mütsi teemast, millesse ma põhjalikult süvenenud olen ning millest ma olen ettekande teinud. Õnneks olin ma kõik kirja pannud! Ma küll ei arvanud, et mul on vaja kõike maha lugeda, aga millegipärast oli, sest ma unustasin ära isegi, millest ma räägin! Õnneks oli seal ettekande tegemine lihtsalt kohustuslik ja seda eraldi ei hinnatud, nii et sain selle lihtsalt tehtud. Lihtsalt avastasin õudusega pärast ettekannet, et ma ei ole enam hea ettekandja - ma olen kohutavalt kehv oma mälupuhastusega. Võtsin selle teadmiseks ja arvestasin, et järgmine kord on vaja veelgi täpsem (seega ka pikem) tekst kirjutada ette valmis.

Ja siis oli järgmises aines selline asi, et kahe tudengi peale antakse artikkel ja mõlemad peavad valmistama ettekande ja oponeerimise. Ja saatuse iroonial sattusin ma sama artiklit tegema tudengiga, kes on meie kursuse parim ettekandja (ta on seda Saksamaal õppinud normaalselt, erinevalt meist siin meie ülikoolis). Nii et kokku sattusid halvim ja parim ettekandja! Ja kui algab enda ettekande esitamise aeg seminaris, siis võetakse loosi, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Ma ei olnud kunagi oponeerinud, aga see tundus minu jaoks nii lahe, et lootsin täiega oponeerida. Kuna mu kursakaaslane on megahea ettekandja, siis lootis ta nagunii, et saab ise ette kanda ning mul oleks olnud lust tema ettekannet ka oponeerida! Muidugi valmistasin ma ka ettekande ette, aga lootsin, et ma ei pea ette kandma, sest ei oleks tahtnud kõike maha lugeda. Pealegi selles õppeaines oli suur häda see, et kaastudengid HINDASID ka meie ettekandeid! Jube!

Ja häda algas sellega, et mul ei ole korralikult töötavat sülearvutit. Mul on lauaarvuti. Tegin seal kõik valmis, aga häda on ka selles, et mul ei ole printerit. Etteloetava teksti kirjutasin kõik arvutisse, aga keset ööd ei saanud ma enam kuskile printima ka minna. Ja kuna teksti oli seekord meeletult palju, siis ei jaksanud ma seda kõike hakata vihikusse ümber kirjutama ka enam, sest kui mu käsi väsib, ei saa ma oma käekirjast närvilisena ette kandes aru. Kuna ma olin näinud ühes seminaris ühte oponenti oma teksti telefonist vaatamas, tulin ka ise samale ideele - panen faili telefoni ja loen sealt maha! Ei pea ümberkirjutamist tegema või printerivõimalust otsima keset ööd. Mõtlesin, et nagunii on 50/50 šanss, et ma kannan ette, ja oponeerides on mul nagunii enamik peas ning saan telefonist märksõnu vaid vaadata. Artikliga olin ma hästi tutvunud, leidnud selle head ja vead ning muu huvitava, mida seal oponeerides rääkida ning ettekandjalt küsida.

Läksime loengusse ja lootsime siis vastavalt saada, et mina oponeerimist ja mu kursakaaslane ettekandmist. Võtsime loosiga kaardid ja meile sattus sama number. Küsisime siis õppejõult, et kui on sama, oleks aus, et valime siis ise, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Aga ei... Õppejõule nii ei sobinud, et samade kaartide puhul on valik enda oma, vaid tuleb uued kaardid võtta. Võtsime uued ja no meie pettumus oli suur, sest kahjuks sattusin mina ikkagi ette kandma!

Mu kursaõde ei olnud ka valmistunud nii hästi oponeerima, seega ta seal kiiruga vaatas neid asju üle. Ja ma ei olnud valmistunud ette kandma, nii et kuni veel aega oli (teiste ettekannete ajal), lugesin ma mitmeid kordi seda ettekande teksti telefonist üle, et äkki jääb midagi ka pähe.

Siis tuli minu kord üksi ette kandma minna. Ma olin nii närvis! Ja läksin siis sinna ette ja nagu te arvasitegi, mul läks KÕIK meelest. Mul läks meelest, mis artikkel see üldse on, mida ma seal teen ja kes ma ise olen. Mingi mälupuhastus käis. No ei olnud hullu. Hakkasin siis seal kõva häälega seletama kõike maha lugedes slaididelt ja telefonist. Ja teate, kui mu aju ei tööta, siis väga kehv asi on see, et ma võin rääkida, aga mul on tunne, nagu ei räägiks mina. Ma põhimõtteliselt ei saa mitte midagi aru, mida ma räägin või mida ma just ütlesin. Nagu ükskõik, mida ma sealt slaidilt loen, ma unustan kohe ära, kas ma just lugesin sama lause ette või mitte. Mul ei olnud varem ettekannet tehes asi nii hull olnud, aga seekord oli asi kohe eriti hull. Artiklit teadsin ma tegelikkuses hästi, aga seal ees oli tunne, et seda ei räägi seal mina. Vaid ma nagu ei kontrolliks enda teadmisi. Suu lihtsalt käib, aga see, mis sealt suust tuleb, seda ma ei kuule ega tea. Loodetavasti ei lugenud ma ette isiklikke märksõnu nagu "slaid 5" või "järgmisel slaidil video". Väga jube! Ja kuna ma seal ees sain aru, et seekord käis eriti tugev mälupuhastus, siis pidin telefonist suht kõik ette lugema, sest noh... printida ma ei olnud ju kuskil saanud. Ja silme eest ka virvendas. Tekst käis sik-sak ja ma ei saanud aru, kas ma olin millegi juba ära lugenud või ei. Kas ma olin juba sama rida teist korda lugemas või jätsin üldse ühe rea vahele - seda ma aru ei saanud. Ma olin täiesti ära unustanud, mis on järgmisel minu slaidil ja ei teadnud, kus maal ma üldse omadega olen. Ja keset lugemist pidin oma auto ka sõnumiga parkima panema, sest kellaga parkmisaeg sai läbi ja tahvi ma ka saada ei tahtnud. Mingi aeg panin slaide edasi ja minu üllatuseks saabuski siis üks hetk järsku "tänan kuulamast". Ma ei tea, kas mu tekst läks slaididel olevaga kokku või ei, sest ma jee mäletan, mida ma seal rääkisin ja kuidas slaide vahetasin. Paanika reaalselt halvas mu. Ja see, et ma enne üritasin pähe õppida teksti - hahahahahha, ei olnud sellest mingit tolku, kui mul isegi enda nimi meelest läks! :D

Üritasin vaadata ikka teistele otsa ettekande ajal ka, aga seda oli viga teha, sest nii kui ma silmad tekstilt tõstsin, ei teadnud ma sugugi, mida ma olin öelnud. Kuigi ma siiski püüdsin ringi vaadata, olenemata sellest, et hirmsasti kartsin.

Siis tuli kursakaaslane oponeerima ja kuna ta on väga hea esineja, oli ta oponeerimine ka super, mida oli mõnus kuulata. Kahju lihtsalt, et tema ettekanne jäi kuulmata. Muidugi see kontrast oli ka eriti jube, kursuse parim ettekandja ja halvim ettekandja sattusid koos tegema! Küsimuste kord oli käes, lootsin vähemalt küsimustele hästi vastates paista normaalne, sest siis kui mu kursaõde oli ka klassi ees, mälu kuidagi millegipärast taastus. Aga mu kursaõde vastas ise paljudele küsimustele, mis on täiesti arusaadav, sest ta ju tahtis nii väga ette kanda ja jutustada, kuna oli vaimselt valmistunud ettekandmiseks. Pealegi oli teda teistel ka hea kuulata.

Saime tehtud ja läksime siis ära. Muidugi häbenesin hirmsasti, et nii nõme olin olnud. Aga kursaõde ütles, et ära põe.

Siis unustasin selle kõik ära, kuni eile ilmus ÕISi kokkuvõte. Ja omg, nad olid nimedega sinna pannud. Ja omg, ma reaalselt olin KÕIKIDEST ettekandjatest kõige halvemad punktid saanud! Ja teate... minu kohta oli kõige rohkem märkusi kirjutatud juurde. Äär oli paksult täis juttu, et kuidas ma vaatasin ainult telefoni, ei rääkinud üldse teistega, jutt oli segane. No shit ju! Tean ise ka, et vaatasin telefoni, aga sellel oli põhjus. Muidugi mõistan, et see nii oli, aga see tegi tuju nii halvaks. Ma tõmbusin täiesti endasse ja mõtlesin, et kuidas ma niimoodi üldse oma magistrit kaitsen, kui ma klassi ees maha suren. Aa, ja õppejõud oli teinud ka kokkuvõtte meie ettekannetest ja muidugi pidas ta targaks sinna kirjutada, et "eriti kentsakas on telefonist maha lugemine...". Ei no, muidugi on... Ma tänan! Aga kuidas see mind aitab?

Ma hakkasin mõtlema eile, et MIS AJAST olen ma selline halb ettekandja? Sest ma varem ei olnud. Sain hakkama, tegin isegi nalja ettekannetes, meeles oli ka, mida rääkida, paberil lihtsalt märksõnad. Ja meenutasin, et issand... see oli see too aeg pärast ühe professori pahandamist. Jah, ta lihtsalt elas end välja ja õigustas end ja ma ei tohiks seda nii südamesse võtta ja blabla, AGA ma ei ole nii tugev inimene! Ma võin ju öelda, et mind see ei morjenda, aga kui mu alateadvust, aju ja keha see salaja ikkagi mõjutab, siis ma ei saa sinna midagi teha. Mingi posttraumaatiline häire lihtsalt, mida on raske kontrollida. Nii et selle eelnevalt kirjutatud jutu tõingi siia, sest eile taipasin alles seda kõike. See pole ju isegi professori süü. See pole kellegi süü ja kas see ettekannete hirm on üldse selle tolleaegse pahandamise tõttu? Või on midagi muud ka mu elus olnud, et ette kanda ei julge? Ma ei tea.

Ja kuna ma nägin nüüd seda tabelit, kus kõik olid mind maha teinud kõige rohkem, mul olid ainevõtjatest kõige madalamad punktid jne, siis ma vist järgmine kord oksendan ettekannet tehes. Kardan, et mu stress läheb sellega suuremaks.

Või siis võimaluse korral teen kõik nädal aega varem valmis ja harjutan iga päev kõigi ees, AGA sellel on üks tohutult suur miinus - kodus harjutades ei tunne ma karvavõrdki sama nagu koolis ette kandes. Ma võin kodus peast rääkida ja lahe olla ja siis mõtlen, et näedsa, kõik oli ilusti peas ja pole märksõnu vajagi, aga kui lähen kooli ette kandma, siis mõtlen, et mul peaks kõik sõna-sõnalt kirjas olema. Nii et ma ei tea, kuidas sellest üle saada ja kas on üldse vaja sellest üle saada. Esineda ei ole ma kunagi peljanud, seepärast ongi selline trauma nüüd minu jaoks nii segane. Aga ma võtsin ikka kriitikat ka konstruktiivselt ning seal oli ka see, et slaididel oli liiga palju teksti. Seega teinekord ma jaotan need tekstid kõik erinevatele slaididele ära. Seekord tegin ma jah nii, et panin ühele slaidile sama teema, aga ei mõelnud, et võib-olla muudab arvuti siis teksti veidi liiga väikseks, et kaugelt näha. Et jah, mõtlesin hoopis vastupidi, et hea on, kui palju infot on korraga ühel slaidil ja korraga silme ees (sest mulle isiklikult meeldib, kui on palju infot korraga - saab võrrelda).

Ja täna siis mõtlesin, et kuna mu lauaarvuti on Tartus, siis võtan ühe vana juustu rüperaali ja kirjutan raamatut. Olgu, Wordi ei olnud, mõtlesin siis VPNiga minna ülikoolivõrku (et saada Ofiice), aga see ei laadinud end alla, sest see arvuti on liiga saamatu. Siis mõtlesin, et no midagi ma ehk ikka näen sealt Wordist ja saan õppida eksamiks ja hakkasin slaide alla laadima ja siis ütleb, et arvutil on ketas täis... No ma ei tea.. See pole isegi minu arvuti. See on niiiiiii aeglane, et arvuti avamisest slaidide allalaadimiseni läks tund aega. Kuna miski mu kooliasjadest ei õnnestunud, avanes ainult blogi ja mõtlesin oma emotsioonid välja elada. Aa, ja muide... mul ei avanegi enam ükski koolidokument, ma ei tea miks... "Windows ei suuda" vms. No mida?!?!?! Üks harv aeg elus, kui ma vabatahtlikult õppida tahan ja ma ei saa!!!!!

Ehk see väljaelamine aitas ennast. :( Vabandan veel sellise negatiivse jutu pärast, aga mul polnud midagi muud võimalik selles arvutis teha.











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar