Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

laupäev, 21. jaanuar 2017

Roaccutane ravi ja minu loll akne

Tervist!

Nüüd on jälle sellise postituse aeg, mille eesmärk on kasulik olla. Ja teine eesmärk on endast mul rääkida.

Seda kindlasti paljud juba teavad, et mul on räme akne olnud alates teismeliseeast ja isegi kui ma nüüd 25 olen, siis on ka akne. Aga las ma räägin, milline akne MUL on (oli), sest erinevus on siin selles, et väga paljud inimesed on öelnud mulle, et ooo kui sile nahk! Jep, mul on selline, akne, mille pärast ma üldse ei põeks, kas teised seda näevad või ei, sest nagunii nad ei näe seda. Akne, mis mul on, on selline, mis häirib minu isiklikku elu kardinaalselt. Ja selle pärast, mida teised inimesed mu näos või selja peal näevad, see mind ei häirinud suht üldse. Nii et ravida tahtsin ma aknet ainult iseenda heaolu pärast. Järgnevalt toon punktid, kuidas akne mu elu häiris, et te saaks aru, miks ma vahel käitusin nagu käitusin ja süü oli aknel.

Ja meik püsib näos!


Kuna mul oli kohutavalt rasune nägu ja rasune peanahk, pidin ma tegema viisaastakuplaani juustepesuga. See välistas kõik spontaansed peoleminekud ning sõprade külastused, kuna pead pidin pesema kindlasti ülepäeva. Kohe pestud juuksed olid ilusad, järgmise päeva juuksed olid enam-vähem ja nendega sai oldud küll, kuid pidin tupeerima, kuivšampooni laskma ning peanahk hakkas kratsima. Ülejärgmise päeva juustega ei andnud enam midagi teha - rasu oli need reostanud. Vähe sellest, sügeles ja lehkas ka peanahk rasu tõttu. Sorry jah, et nii avalikult siin seda ütlen, aga see häiris mu elu väga suurel määral. Kui keegi oleks mul tol hetkel helistanud, et jou, saame 5 min pärast kokku, no ma oleksin ehk saanud, aga ma oleksin ennast terve aeg väga ebamugavalt tundnud. Kõik sõprade poole ööseks jäämised olid limiteeritud, kuna üleöö kattusid juuksed rasuga ning see pani mind väga halvasti tundma end.

Rasune näonahk siis - eriti ma ei kasutanud krohvi näos, aga mu suurim sõber oli tolmpuuder. Kui mul oli vaja meikida, katsin ma näo suure kihiga tolmpuudriga. Nii, siin oli teile vastus sellele, kui te mõtlesite, miks mul mõnikord paks krohvikiht näos oli. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks krohvimeik laiali voolanud mul näos. Äärmiselt halb oli, kui keegi tahtis mind kallistada ja surus minu näo enda vastu, sest mu rasune näonahk tahtis jätta sinna jälgi, nii et see on põhjus, miks ma ei kallistanud, kui nüüd keegi mõtleb. Lisaks kui olete näinud neid imelikke ripsmedušijälgi mu silmakoobastes, siis jah, ripsmedušš voolas ka maha, kuna rasu lahustas seda. Lisaks ei tohtinud ma üldse oma nägu puutuda, sest nii voolas kõik meik laiali. Põhimõtteliselt värske meik püsis normaalsena näos umbes 30 minutit kuni tund ning siis hakkas voolama päris hullusti. Kui mu nägu laiguline tundus, siis see oligi selle tõttu, et meik hakkas juba näos laiali voolama. Kuivadelt põskedelt see ära ei voolanud ning otsaesiselt ja osadest punnidest, mis rasu välja purskasid, voolas meik ära. Ehk siis muutis rasu lausa mu käitumist - ma ei kallistanud eriti tugevalt inimesi ja vältisin osasid sündmusi.

Lisaks rasune näonahk põhjustas ka seda, et mulle läks palju asju silma ja näkku. Nii kui mu kassid mu näo juurde tulid, jäid nende karvad rasuse naha külge kinni ja läksid mulle silma.

Kui te nüüd mõtlete, miks ma nägu ei pesnud, siis lol... ma pidin hommikul esimese asjana JOOKSMA nägu pesema :D See välistas jälle mul mõnedesse kohtadesse ööseks jäämiseid, kus ei saanud nägu näiteks pesta sekundi jooksul peale ärkamist. Sest ma ärkasin sellise näonahaga, et kohe võta sealt õli pannile ja prae paar muna valmis. Jep, rasuproduktsioon oli kohutav. Muidugi aastatega olin ma üritanud leida kõik parimad vahendid ja meetodid, et seda rasuproduktsiooni vähendada, ilmselgelt ju. Parim nipp oligi pigem lisada kookosõli vms asju näkku, sest need vähekene vähendasid rasutoodangut, kuigi mitte just nii, et inimeseks saan. Nägu pidin muidugi sageli pesema, umbes kolm korda päevas oli mulle paras ja kindlasti enne meikimist. Kui oleksin rohkem pesnud, oleks rasu veel rohkem toodetud, aga vähem pesnuna ei saanud ma ise elada. Mul olid rasuimavad lapikesed jne ja igast nipid. Kahjuks oli mu nahk täielikult ka pindkuiv (õudne!), nii et peale pesemist nahk kiskus ja oli valus.

Siis punnidest. Jep, neid mul näha ei olnud, aga iga hommik ärkasin ma uue paapuliga kuskil vägevas kohas naha all, mis kõvasti sügeles ja oli sügaval nahakihtides ja lõi tuld (valutas noh). Need tekkisid sageli ka kuklale, nii et aeg-ajalt valutas mul kogu kael nende tsüstide tõttu nagu lihased oleks haigeks jäänud. Peanahk ja juuksepiir oli mul selliseid elukaid täis. Need olid juuste sees muidugi, nii et neid näha ei olnud, aga valusad olid sellegipoolest. Lõua otsas, otsaesisel jne oli sageli sügavaid pakse tsüste, mida ei saanud pigistada. Need venitasid suht mu nahka, kuigi arme mul vist ei tulnud, tekitas üks vägev punn ninajuurele mulle ühe kortsu juurde. Mitte, et mind häiriks kortsud, vaid mind häirib fakt, et selle kortsu tegi nö teistmeliste haigus ehk siis see pole isegi vanusega kaasnev loomulik korts :( Kui keegi arvas, et rasuse naha tõttu on vähem kortse, siis see fakt on kahjuks väär. Akne pigem tekitab kortse juurde, kuna venitab nahka.

No lisaks oli iga poor muidugi mul siis mustpeapunn ja ka rinnad ja selg olid punne täis mul. Ilus elu 25-aastasel, eksju :D Ja iga hetk võis mõni neist rasupeadest heast peast valusaks tsüstiks muutuda.

Lisaks kõige hullem oli see, et ma ei vaadanud mitte kunagi peeglisse rõõmuga. Ma teadsin, mis sealt vastu vaatab ja ma ei tahtnud seda nagunii näha.

Nii ja siis otsustasin, et mulle reaalselt aitab. Ma pean aknest lahti saama. Seega otsustasime nahaarstiga, et hakkan võtma Roaccutanet. See pidavat siis olema mitmete kõrvaltoimetega maksale ebameeldiv akneravim, mis ravib seespidiselt aknet ja väga efektiivselt. Molekulaarne mehhanism on teadmata.

Kõrvaltoimetest kartsin ma kõige rohkem huultekuivust, sest mu huuled on terve elu olnud täiesti kuivad ja ma ei ole saanud sammugi ilma huulepalsamita astuda. Lihtsalt nii on ja kõik. Lisaks kartsin ma ka janu, sest ma joon nagunii 5 liitrit vett päevas. Lihtsalt on mul selline metabolism ja joon vastavalt janutundele. Kartsin, et janutunne suureneb veelgi. Lisaks täheldavad arstid, et üks kõrvaltoime on sellel ravimil depressioon ja enesehinnangu langus. See esines loomkatsetel, kuid inimesel seda vist ei olnud tõestatud. Kuigi mu meelest on see ebaloogiline ja ainus, mis siin saaks loogiline olla, on see, et inimene lihtsalt hakkas koos aknega ravima ka depressiooni ja siis see diagnoositi, sest ma usun, et pigem akne teeb depressiooni. Lisaks kuivatab see ravim limaskesti, võib esineda ninaverejookse ja silmapõletikke.

Nii, hakkasin siis võtma ja suurt ei mõelnud millelegi ega sellele ravimile. Ja nüüd kirjeldan siis oma üheteistpäevast kogemust. Jep, ma olen nii vähe võtnud veel (kuur mitmeid kuid).

Esimene asi, mida ma tähele panin, oli see, et ma ei jooksnud hommikul kraanikausi juurde nägu pesema!!!!!!!  Ma olin ärgates nii õnnelik! Ma mõtlesin, et KAS SEE ONGI TUNNE, MIDA TUNNEVAD TAVALISED INIMESED?! Ma sain hakata spontaanseks! Ma sain tunda end vabalt! Ma ei pidanud põdema, kas seal, kuhu ma lähen, on sada asja mu näopesuks olemas! Ma sain elada! See toime algas kohe alguses ja see tegi mu niiiiiiiiii õnnelikuks!

Siis järgmine asi, mida ma märkasin oli see, et ma ei ärganud iga hommik üles enam uue tsüstiga! Ma olin nii õnnelik! :D Appi, see on lihtsalt super! Ja siis juhtus ime - ma vaatasin peeglisse ja NAERATASIN õnnelikkusest iseendale peeglis esimest korda elus! :) Mulle MEELDIS mu nägu!!!!

Siis juhtus kolmas asi. Mu huuled ei olnud enam krobelised kuivad junnid nagu need terve elu olid olnud!!!!!!!!! Öeldi, et see ravim kuivatab huuli, seega kandsin ma endiselt koguaeg oma lemmikhuulepalsamit endale pidevalt peale nagu elus varasemaltki, nii et see asi jäi endiseks, aga huuled ei olnud endised - vana kole nahk tuli maha ja mu huuled muutusid väga pehmeks, ilusaks ja kauniks!!! Ja siis juhtus üks ime, mida polnud ammu juhtunud - üks päev ma ei pidanud huulepalsamit MITU TUNDI peale määrima, sest mu huuled olid ISEENESEST pehmed ja mõnusad! Mida hekki noh?!!?! Ma ei suuda seda uskuda ise ka :D



Siis juhtus üks asi veel - ma nägin, kuidas mu nahk ajab punne sügavatest kihtidest järjest väljapoole! Mul on olnud kõik see aastatepikkune rasu ja akne ladestunud sügavatesse kihtidesse ja nüüd surutakse välja! Ma lihtsalt näen seda laivis, kui peeglisse vaatan ja mul võiks heldimusest pisar silma tulla! Kuigi ma pole vist õnne tõttu nutnud, siis see on küll olukord, kus mul tuleks rõõmust pisar silma, kui sellele mõtlen... Appi, kui hea lihtsalt...

Enne oli mul siin üks väga hirmus pilt, kus ma ilma meigita oma huuli näitasin, aga ma vaatasin, et selline pilt ei kannata väga netiavarusi, sest oli liiga kole. Seepärast vaadake siin pildil mu huuli, mis on näha, et on pehmed ja nägu ei läigi.


Peale selle, ei ole mul mitte kunagi varem, nii normaalne enesehinnang olnud kui praegu! Varem tundsin end alamana, nüüd tunnen võrdväärsena teiste inimeste ees, õnnelikuna ja rahuolevana ja ma isegi ei tea miks :D Kas on selle tõttu, et tunnen nagu üks puue oleks taandatud või ma ei tea, aga nii tore on!

Ja kõrvaltoimed - eile olid suunurgad katki, aga see on nagu nohu vähi kõrval :D Need isegi ei valuta. Huuled nagu kuivaksid, aga mitte midagi ei erine sellest, mis mul varem oli, eriti et varem oli hullem tegelikult. Nägin kurja vaeva varem huulte koorimisega, aga nüüd koorivad huuled ennast ise!!!!! Megasuper! Lisaks see janu - jah, ärkasin öösel kolm korda, et vett juua ravi alguses, sest suu kuivas, aga mul on terve elu olnud ka see, et ärkan hommikuti janu peale, nii et ka siin pole midagi erilist ega isegi mitte häirivat. Ma kartsin tapajanu tunnet, aga tapajanu küll ei tulnud. Aa, juuksed lähevad veel rasuseks küll, aga mitte nii kiiresti ja ei lehka enam.

Vot, ma tegelikult tahtsin oma Roaccutane ravist kirjutada siis, kui kuur lõpeb või mõned kuud on möödas, aga ma ei suutnud seda rõõmu enda sees hoida ja tundsin, et pean selle välja kirjutama! Ma nüüd väga loodan, et ma ära ei sõnunud midagi ja ravi katkestatakse vms, sest ma langeks siis musta masendusse... Ja peale ravi lõppu loodan, et rasu nii suurel määral ei taasu.

Aa, ja unustasin öelda, et mu näonahal puuduvad varasemalt esinenud ebatasase värviga laigud. Näonahk on uskumatult ühtlase tooniga!

Nii et selle ravi alustamine on lihtsalt megasuper! Reaalselt, kas tavalised inimesed tunnevadki end nii? Ei ärka rasuse nahaga? Saavad normaalselt meiki kanda? Meeletult mõnus ju! Te olge õnnelikud sellise igapäevase tavalise asja üle, sest mõnel seda ei olnud! Oeh, ma niii niii rahul lihtsalt! See on parim ravim ja iga päev on järjest kaunim!

Kuigi ma jah, olen võtnud seda väga vähe veel. Kindlasti mõne kuu pärast on huuled kuivanud rohkem ja esineb ehk veel mingeid asju, aga ma olen üsna kindel, et see kõik on täiesti kannatatav. Ninaverejookse ma ei karda, silmatilku panen ma iga päev endale, nii et eks näis.

Mida ma selle postitusega öelda tahtsin, ei ole kindlasti see, et nüüd kõik võtke Roaccutanet, sest see ravim ei mõju igaühele täpselt nii, kuna iga inimene on individuaalse füsioloogiaga. Postituse eesmärk oli demonstreerida, MILLINE aknevorm mul on, ning MILLINE on ravi toime sellisele aknevormile ja sellise füsioloogiaga inimesele nagu ma. Nii et, kui keegi on sarnase rasuse nahaga ja sarnaste omadustega, siis siit näete, kuidas teile arvatavasti see ravim võiks mõjuda.




8 kommentaari:

  1. VOOLAMA (liiga palju sõnakordusi ühe "targa" kirjaneitsi jutulõigus?. voolama päris hullusti. Kui mu nägu laiguline tundus, siis see oligi selle tõttu, et meik hakkas juba näos laiali voolama. Kuivadelt põskedelt see ära ei voolanud ning otsaesiselt ja osadest punnidest, mis rasu välja purskasid, voolas meik ära. Ehk siis muutis rasu lausa mu käitumist - ma ei kallistanud eriti tugevalt inimesi ja vältisin osasid sündmusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et ma kirjutan oma blogis täpselt nii nagu soovin.

      Kustuta
  2. Olen ka korra vähemalt roaccutane ravikuuri läbi teinud, üheksanda klassi lõpus. Nahk sai paremaks, aga kuivatas päris hullusti. Aga nagu ikka, ei jäänud see püsima. Nüüd olen 28 ja olukord on enam-vähem, aga mitte hea. Praegu katsetan vitamiin D3 ja C-vitamiiniga. Magneesiumi peaks ka D3-ga koos võtma, muidu võivad tekkida peavalud vms, aga mulle tundub, et magneesium nagu ei mõju nahale hästi. Toitumine on ka väga oluline, nisutooteid, piimatooteid piiran/väldin, aga vahel ikka. Ja no kõige hullem on see, et seene toksimine ei mõju üldse nahale hästi. Sellest ja eelnevast on palju infot acne.org foorumites.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle viimase koha oleksid võinud küll enda teada jätta :D

      Kustuta
  3. Olen sinust vanem,aga ka kogu elu sama probleemiga jännanud,igasuguseid kreeme-seerumeid-rohtusid saanud nahaarstilt.Meenub ka rohi,kus oli r- ja c-täht(?)Võimalik, et sama rohi. Aga mulle eriti miski ei mõjunud,lõpuks kutsuti Hiiu haiglasse nahakoorimisele!?Mina ei läinud,mässasin omatahtsi edasi ja vahel oli asi nii hull, et sõitsin lõuna ajal töölt koju näole teemähiseid tegema,oli tunne, et kogu nägu "karjub" kogu oma õuduses.Siis olin kaheksa päeva peaaegu ainult veedieedil(üks psoriaasihaige sai alati sellisest asjast pikaks ajaks abi).Noh,hakkas sööma asudes muidugi tagasi tulema see jama,mis omakorda kinnitab,et asi võib olla toidus,millegi talumatuses.Kutsuti jälle Hiiule talumatuse-testidele,kuhu ma oma töö pärast kindlatel aegadel minna ei saanud. Siis kirjutati välja Sibicorti.Ja see oli ainus asi,mis m i n u puhul toimis.Talutavalt,sest päris ära pole see kadunud.Elada võib,pole häda midagi.Kirjutan kõigile hädalistele teadmiseks.Mis siis kellegi värki leevendada võib.Sinu raske variant on mulle tuttava inimese põhjal ka teada,aga 30-aastaselt taandus see tal nii,et mina ei näe nagu enam midagi.Pole küll küsinud,mis ja kas miski aitas.

    VastaKustuta
  4. Mina soovitan clineral ravikosmeetikat. Kes veel pole leidnud endale õigeid ravimeid, siis paljudel aitavad need ja on sealjuures väga leebe koostisega.

    VastaKustuta
  5. Tervitused Helen! Minu sõbrannal on väga sarnased sümptomid. Kunagi käisime isegi juuksuri juurest abi küsimas, et harjutaks peanaha harvemateks pesu kordadeks. Armas juuksuri neiu soovitas kasutada pesu kordade vahel spetsiaalset juustele mõeldut puudrit. Aitas kindlasti, et mitte nii tihti juukseid pesta, aga nahaga ta on "maadelnud" alates puberteedi algusest peale ja proovinud ning kulutanud raha erinevatele toodetele. Sellest on nüüd paar aastat moodas ja sinu muret lugedes hakkasin mõtlema, et tal on kilpnäärme ületalitus ja ainevahetus on loomulikult kiire, kuid mingi hetk kaotas ta väga palju kaalu. Ma usun ja olen siiralt rõõmus, et oled leidnud ravimi, mis sind aitab ja sulle selle võrra enesekindlust ka juurde annab. Lihtsalt ma usun, et keha on väga targalt välja töötatud mehhanism ja põhjus sinu ja paljudele sellise probleemi puhul võib olla hormonaalses tasakaalus, milles kilpnääre mängib suurimat rolli ja kui ainevahetus liiga kiireks osutub, tekib ka liigne higistamine. Igal juhul, sa oled väga kaunis noor naine ja loodetavasti see ravim saab olema sulle võtmeks. Päikest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei! Suur tänu sulle kommentaari eest, ehk aitab see teisigi! Hetkel näonahk järjest parem mul ja loodan, et püsib ka edasi nii pärast ravi lõppu. Räägin ka arstiga, kuigi ma ei tea, kas mul on kilpnääret kontrollitud. Ei usu, et seal miskit viga võib olla, aga samas ei tea ka. Kui ma ei kasutanud seda ravimit veel, siis juustele lasin kuivšampooni. Päikest sullegi! :)

      Kustuta