Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

esmaspäev, 26. september 2016

Suur avastus mu kohta...

Tervist!

Vot nii ma mõtlengi

Avastus on see, et olen multipotentialite. Eesti keeles äkki siis multipotentsiaaliga inimene. Annan siis kohe definitsiooni ka ära, et see on inimene, keda huvitavad väga mitmed asjad ning ka võimed, huvid ja tahtmised olla edukas mitmel alal. Ma ei tea, kui täpne mu definitsioon nüüd sai, aga selle paremaks mõistmiseks lisan siia TedXi video (või mis iganes see on).
https://www.ted.com/talks/emilie_wapnick_why_some_of_us_don_t_have_one_true_calling


Tänu videole saingi endas selgust. Seletan nüüd siis täpsemalt kõigest, kuidas mu teekond on praeguseni jõudnud. Esiteks, miks see video mind just lampi fb-d sirvides haaras, oli pealkiri, et miks mõnedel meist ei ole seda ühte ja kindlat õiget kutsumust. Vot, siis käis mu peast läbi mõte, et "näedsa, video lõpuks minust ja tahaks vastuse ka saada nüüd." Hakkasin vaatama ja mu peas käis klikk ära! Nagu reaalselt oluline avastus enda kohta.

Kindlasti paljud, kes on mu blogi lugenud, neile on juba ammuilma hakanud silma mu huvide rohkus või siis suutmatus valida. Mina nimetasin enda seda huvide rohkust nooremana (ja kuni seniajani) suutmatuseks valida. Arvasin, et olen nõme, loll, oskamatu, kuna ei oska teha sellist valikut, et kelleks elus saada ja mida teha. Miks ma tegin siis valiku minna arstiks õppima, oligi just lõpetatava eriala võimaluste rohkus. Arstina nt: ole arst või tee teadust või tööta laboris ja palju muid võimalusi. See ongi põhjus, miks ma otsustasin gümnaasiumis, et lähen seda eriala edasi õppima. Mäletan, et mul oli raske valida, mida õppida, sest mind huvitasid niiiii paljud asjad ja hea meelega oleksin ma kõike teinud. Siis mõtlesingi, et noh, saan ühe peamise eriala ja siis ülejäänud on mul hobid. No arstiks ma ei saanud, see selleks, aga õppima läksin edasi küll. Ja bioloogia oli siis seepärast mu valik, kuna väiksena tahtsin saada loodusteadlaseks (sauruste ja loomade ja looduse pärast). Kuigi jätkasin valgel suunal, ehk geenitehnoloogial, kuna Eestis pole neid eksootilisi loomi, kes mind huvitavad, siiski olen ka pm teadlase suuna valinud praegu.

Seniajani pidasin seda hulluks taagaks endal, et ma tahtsin paljude asjadega tegeleda ja siis vali sealt üks välja ja tee seda. Esiteks ma varjasin seda omadust, mis mul on, et mulle meeldib õppida. Paljud ütlevad "kes küll viitsib seda koolipinki nühkida" ja ka "natuke veel ja saaksid ju lõpuks ülikoolist tööle!!!". Siis ma mõtlen, et mida... ma hea meelega õpikski, sest see on vaheldusrikas, huvitav, mitmekesine ning alati õpib midagi juurde. Ja inimesed isegi suhtusid vb veidi halvemini minusse, kuna mina olen see loll, kes ei oska valida. Nii ma siis pressisingi end raamidesse ja püüdsin valida.

Nii, aga alustame siis äkki algusest, et mis mind huvitab ja mida ma lapsena endast arvasin. Kui laps olin, siis esimene mõte, mis vb sümboliseerib mu multipotentsiaalsust on see, kui ma mõtlesingi ükskord midagi taolist, et ma olen kõik. Ma ei tea, mis see täpne mõte oli, aga ma tundsin nagu, et ma ei teagi... olen mitmekesine. See, et suuremaks saades, nägin, et peab midagi kindlat valima... no ega mul muud üle ei jäänud, sest kõik ju teevad nii. Ja vaadates neid inimesi, kes on oma ala spetsialistid ja ainult see neid huvitab, siis olin kurb, et miks mul nii pole, et mind huvitab see ja too ka.

Teiseks, mu huvid. Ma ei mäletagi, kelleks tahtsin põhikoolis saada, aga mu peas oli nii palju mõtteid ja nii palju huvisid. Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.


  • Raamatute lugemine - loogiline huvi
  • Raamatute kirjutamine - seda meeldis mulle täiega teha, mõtlesin, et elus teen selle kindlalt ära
  • Maalimine, joonistamine, kunstid - mitmeid maale tegin akrüülidega ja ka õlivärvidega. Hetkel olen selle unarusse jätnud, kuna kus mul maalida on?! Aga üldiselt oli üks mõte mul ka kuidagi kunstidega tegeleda. Aga sõbrannaga mõtlesime üks päev minna metsa maalima. So cool!
  • Bussijuht - jah, tahtsin saada ka pooleldi bussijuhiks, mõtlesin sellele juba põhikoolis, kui nägin naisbussijuhti. Aga siinkohal ongi oluline märkida, et tahtsin, et bussijuht olemine oleks mu hobi. Aa, ükskord ma arvasin ka, et lubade tegemine on selline asi, et elu jooksul võiks kõik kategooriad ära teha.
  • Mootorrattur - noh, tuli ka kohe järgmine huvi seoses sõidukitega. Mul oli ammune plaan minna A-kategooria lube tegema, aga nüüd seisab asi hoopis rahapuuduse taga.
  • Autotehnik või parandaja - ma välistasin selle kuidagi enda huvidest seetõttu, et tibid ja naised ju ei tohiks sellega tegeleda (ühiskonda sulanduda püüdsin). Kuigi autode juures passida ja remonti vaadata on mulle alati meeldinud. Mitmetel kordadel on tulnud kahetsus, et ma seda õppima ei läinud (ka hobi korras).
  • Arvuti, internet - Väiksena olin nii asjalik, et tegin päris mitmeid kodulehti. Õppisin veidi html koodi ja mõtlesin, et võiks ka php-d õppida, mida ma õnneks või kahjuks siiski ei teinud mingi 12-aastasena. Pole vist vaja mainida, et olen jõudnud ka seda kahetseda, et ma IT-d või midagi muud taolist ei ole läinud õppima. Noorena mõtlesin küll, et lahe oleks mingit arvutivärki õppida ja siis lähen koju arvuteid parandama kellelgi. Jah, nii mõtlesin noorena, aga tänapäeval on rüperaalid.
  • Arvutimängud - no seda hobi varjasin ma küll sõprade eest, niigi kiusati mind ja siis, et loll nohik on nolifer ja kodus mänge mängib... polnud mul seda jama vaja.
  • Modellindus - noh, selle kandsin maha ma juba ammu, kuna olen ebasobiv pikkuse poolest enda meelest (172 cm). Aga muide! Kui keegi soovib mind näiteks fotomodelliks või milleks iganes, siis palun andke teada!!!! Hea meelega ikkagi teeks seda!
  • Näitlemine - ilmselgelt näitlejaks õppima saada on raske ja see on asi, mida niisama lihtsalt ei saa. Aga see ei takistanud mul kuskil mõnes kohas ikkagi natuke näidelda sõprade/tuttavate jaoks ja ise perekeskis õega ja sugulasega filme teha.
  • Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
  • Tele, filmid, monteerimine - no seotud selle näitlemisega ka jah. Oleks mul vaid videokaamera...
  • Politseinik - jap, mul on olnud soov saada politseinikuks ja päris tõsine, aga kuna paljud mu ümber rääkisid, et see on megakehv amet, siis muidugi ma varjasin oma salajast soovi ja seda õppima ei läinud ka.
  • Õpetaja - esimeses klassis ma vaatasin õpetajat ja mõtlesin, et omg, kui lahe amet see on, ma tahan ka õpetajaks saada! Suuremana ma juba ka kuulsin, et olevat ikka väga kehv amet see, aga ikkagi ükskord kandideerisin Noored Kooli, aga ei saanud (mul õnneks polegi väga kahju). Sellega ma hetkel tegelen praegu küll, et teadmisi jagada lastele, nii et mingil määral täidangi seda soovi.
  • Naiste ja meeste suhted - no see teema on alati väga põnev olnud. Seda saab õnneks ka välismaailmast asju lugedes uurida. Ja ka bioloogiaõpingud on andnud mõnusaid teadmisi bioloogilisel tasandil selle kohta. Lisaks ka inimese seksuaalkäitumine on hullult põnev ja seda olen uurinud (koolis ained, projektid).
  • Hobused, ratsutamine - Alates sellest, kui esimest korda elus 11-aastaselt hobuse selga istusin pikemaks ajaks ratsatrennis ja ka traavi tegin, hakkasin ratsutamist meeletult fännama. Kahjuks mul lapsena ei võimaldatud üle 1 korra nädalas ratsatrennis käia, aga see oli mu väga suur soov. Tahtsin võistelda ja takistussõitu teha jne. Nüüd täiskasvanuna tean, et treenerid ei võtagi sellist last tõsiselt, kellel vanemad lasevad vaid kord nädalas trennis käia ja seetõttu ma selles ei jõudnudki kuigi kaugele. Ka mul perekonnas suurt seda ei soositud. Ilmselgelt ei ole mul see huvi läinud ja lõpuks olen enda ammuilmase soovi hobune soetada, täitnud.
  • Jõusaal, trennid - see on ikka väga palju väiksem huvi, aga reaalselt on olnud mul huvi saada oma keha voolitumaks. No muidugi on ka bikinifitness mu veidi salajasem soov, aga ma tean praegu ratsionaalselt mõeldes, et mõttetu on sellega hakata tegelema. Lapsena tahtsin megalt enesekaitsetrenni minna, aga mind ei lastud.
  • Postitants - ega mul posti kuskile toppida ei ole ja spetsiaalselt trennis ei käi, aga lihastrenn on lahe. Nüüd olen saanud sellega rohkem tegeleda. Nooremana vaatasin klubides tantsijaid või poste kurva näoga, sest tahtsin ise ka täiega.
  • Patoloog, arst - teate ise ka.
  • Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
  • Fotode töötlemine - noorena lõbu pärast töötlesin igasugu pilte. See oli nii lahe! No näiteks tegin paksud peenikeseks ja peenikesed paksuks, muutsin juuksevärvi, näokuju või mida iganes. Hullult naljakas on see, et kui ma mingi titt olin, 12 vist, töötlesin ma Paintis :D Panin ennast ükssarvikutele selga, haha. Ja mu taseme suur tõestus oli minu jaoks see, kui rate.ee aktsepteeris mu õe kontol pilti mu õest, kus olin Paintis ta tausta vahetanud (ühelt pildilt teisele kleepinud) :D Täiesti hull ju.
  • Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D


Okei, ma nüüd mõtlesin, et see huvide siiakirjutamine ei anna palju juurde, sest mulle esimese hooga ei meenugi nagunii kõik asjad. Aga lihtsalt lugejatele teadmiseks, mis mu pea sees kõik toimunud on. Nüüd vaatan tagasi ja näen, et mu kasvukeskkond oli ka kuidagi selline ebasoosiv, et ime üldse, et ma ülikoolini välja jõudsin... Siiski hästi läks, et ma millegagi nüüd tegelen, millega olen ammu tahtnud.

Ja miks ma need hobid siia välja tõin, on siis see, et siit näeb, kui huvitavad nii paljud asjad, siis see valiku tegemine ei ole üldse mitte lihtne. Koguaeg on tunne sees, et tahaks nende kõikide asjadega tegeleda. Täna näiteks käisin kinos ja ilmselgelt tuli siis tagasi tunne, et tahaks politseinik olla. Aga nii lihtsalt ju ei saa politseinikuks. Teate näiteks seda tunnet, et on vaja mitmeks aineks õppida ja siis ei oska midagi esimesena valida? Või veel parem näide, et on mitu häda korraga: nälg, vetsuhäda, külm, janu. Ja siis kas käid esimesena vetsus, jood vett või sööd või paned midagi soojemat peale? Otsustad ära jah mingi aeg, aga ikkagi see tunne... No koguaeg peab maha suruma. Aga samas, kui on võimalik nende lemmikute asjadega tegeleda, siis see on ikka väga hea.
Hea on see, et asjad, milleks on kergem õppida, need teen lihtsalt ära ja siis on sisimas rahu majas, et jee, olen selle selgeks saanud ja kuhugi jõudnud! Näiteks on mind huvitanud ka kassas müüja olemine. Kassaaparaati olen ma veidi saanud käsitseda ja nüüd on tunne juba, et polegi rohkem sellega jamada vaja. See on ka üks omadus natuke, et kui selgeks on õpitud mingi asi, siis polegi huvi enam nii suur (õnneks). Et oskan teha ja vajadusel võin teha siis kõike. Et nagu hingerahu majas, et oskan ja tean.

Ja kõige raskem küsimus on olnud mul, kui keegi küsib, mis sind huvitab... eee... millisel teemal või mille ma välja toon? Ma kadestan vahel neid inimesi, kellel on ainult mõni huvi.

Aga teate, õnneks on ka positiivseid asju: ma tean, mis mind ei huvita. Muidugi seda, mis mind ei huvita, on vähem. Aga toon ära: müügitöö, äri, raha. Vb kui ma sellest rohkem teaks, huvitaks, aga üldiselt mitte. Ja elu seeski ei tahaks ma töötada ametitel, kus peab midagi müüma või pähe määrima.

Sain nüüd nii palju räägitud endast. Kas keegi on veel multipotentsiaalne inimene?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar