Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

neljapäev, 4. august 2016

Ma vist olen ka veider

Märkasin, et Mallukas kirjutas ühes postituses oma kiiksudest (siin). Tore oli lugeda, aga siis mõtlesin, et tegelikult praegu oleks õige aeg ka iseenda kiikse mainida ja lisaks räägin ka niisama enda omadustest.
Aga, et põnevam oleks, siis üritan siin tuvastada ka selliste käitumismustrite algpõhjust! Miks ma nii teen nagu ma teen - uurime.


Noh, alustan vähem karmimatest siis ehk. :D

  • Kui ma näiteks blogis postitan, võin ma pärast neid läbi lugeda küll, aga kui ma vigu märkan, ma ei paranda neid ära. Nii ongi mul postitustes vead näiteks, mis kumavad kaugele, aga ma ei viitsi mitte midagi ette võtta. Kui tol hetkel tegin, siis tegin, las ta seal olla. Parandan postitust enamasti siis, kui mul on veel "vaim peal faas". See võib olla mõned päevad. Miks ma nii teen, ongi sellest, et tahan jätta postitusse tolle emotsiooni, mis mul kirjutades peal oli. Lisaks ajab mind naerma, kui on selline "easter egg" kuskil sees.
  • Iga asi peab mul olema oma koha peal. Isegi kui mu töölaud näeb välja segi, on seal igal asjal oma koht. Mul on tavaliselt väga hea mälu, kuhu ma oma asjad toppinud olen. Tavaline jah, aga see põhjustab seda, kui ma nt külas olen, ei julge ma teiste asju üldse puutuda ja panen nad täpselt samamoodi tagasi, nagu nad olid, kui pihta läksin asjadele vms. Mind ajab närvi ka, kui keegi mu asju laenab. Ma ei tea, miks see mul on. Vist lapsepõlvest, et kui midagi head ära kadus, olin kurb.
  • Kui ma hakkan kraanist vett jooma ja võtan tassi, lasen ma enne tassi kiiresti vett täis ja kallan välja paar korda. See on mul arvatavasti seetõttu, et ootan kuni kraanivesi jääkülmaks läheb.
  • Mulle täiega meeldivad veenid. Nii paljud vihkavad veene, kuigi minu meelest moodustavad need väga ilusaid mustreid. Mu nõme kiiks on see, et vahel kui on soe ilm ja veenid on suuremad, siis ma imetlen neid enda omi ja mängin nendega (lükkan vere ära veenist ja tagasi), vaatan kuhu nad suubuvad jne. Minu meelest on see nii põnev. Ja meeste kätel veenid ka täiega meeldivad! Mõnna! Kuna ma oskan ka verd võtta, siis vahel on nii mõnus vaadata mõne inimesi suuri veene ja tahaks nendesse nõela torgata. Ilmselgelt ma seda ei tee, aga siiski unistan sellest. :D No ega siin pole põhjust raske leida, mind nagunii huvitabki inimkeha arstiteaduste alusel.
  • Mul on kange vajadus alati peale õuest tulemist kohe käsi pesta. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad nii teha, et nad ei pese käsi, kuigi on õues käinud. See pesuvesi on ju alati selline näha kohe, et must. Vb ma siis ise käpin räpaseid asju, et mul nii on.
  • Kardan, kui mu naba katsutakse. See on nii rõve tunne ja ma ise ei katsu enda oma mitte kunagi. Ma ei tea, kuidas mõni suudab endale näpu nappa panna? How? Ja ma ei tea, miks ma seda ei salli.
  • Kui ma satun kuskile peole või sõprade seltsi, kus muusikat lastakse, siis ma PEAN hakkama DJ-ks kui võimalik. Mul on nii raske uut muusikat kuulata või jumal hoidku! - äkki tuleb mingi laul, mida ma vihkan.
  • Kõik armastavad päikest, aga minu meelest võiks see päike rohkem nagu pilve taga olla. See ju kõrvetab ja mul on suht halb tunne mõnikord nahal, kui see peale paistab, eriti kui pikemalt olen saanud päikest. Täpselt selline tunne nagu seisaks suurele lõkkele lähedal.
  • Noorena ei suutnud ma üldse küüsi viilida. See ajas alati külmavärinad ihule. Hakkasin ennast meeletult sellega harjutama, sest mu küüned olid lõikamiseks ka liiga paksud ja kuidagi oli vaja servad sirgeks saada saada ju, kui nt olid murdunud. Nüüd enam ei põegi, aga kui viil läheb valesti viltu vms, on kohe ebameeldiv. Ma selle põhjust ka ei tea.


Vähe rõvedamad juba:
  • Ma oskan väga kõvasti krooksuda, ma olen selles proff. Aga no kahjuks on mul vaja seda teha, vastasel juhul tekivad mul kõrvetised, kui ma nt vaikselt krooksun, pole sellest mingit kasu. Aga eks ongi see sellest, et leevendada kõrvetisi, teiseks on see lõbus ka ju, haha.
  • Ma aevastan nagu koer ja mingi 7 korda järjest alati. Ma ükskord noorena proovisin nii ja väga hea oli, siis hakkasingi nii aevastama.
  • Mulle meeldib nuusutada kõike. Enne kui söön midagi, nuusutan. Inimesi nuusutan, nende kodusid nuusutan jne. Minu meelest lõhnameelt täiega alahinnatakse ja see on äärmiselt oluline ju! Ma ei suuda olla mehega koos, kui mulle ei meeldi ta lõhn. Ja no kui ma kallistan mingit endale meeldivat meest, ma nuusutan ka teda nagu koer. Ma vist teen seetõttu nii, et saada lisainformatsiooni. Lõhna järgi saab ju kohe aru, kas toit kõlbab veel süüa ja kui on mingi delikatess, annab see kohe elamust juurde ka. Inimesi nuusutan, sest ma olen lihtsalt veider ja ei taha aktsepteerida tänapäeva ühiskonnas lõhnameele allasurumist. Vahel on tekkinud niimoodi naljakad olukorrad, kus nt keegi pakub mulle kahvli pealt toitu, mida ma saaks maitsta ja enne panen ma nina selle juurde ja nuusin ja siis alles kahvli suhu :D
  • Mulle meeldivad meeste kaenlaalused karvad ja mulle meeldib nende vastas olla (see siiski oma mehel, mitte võõral). Ma vihkan, kui mehed on end raseerinud, see näeb totakas välja ja ma ei tahaks nende karvatüügaste vastu minna. Eks see ole lõhnameelega seoses.
  • Mul on avalikus vetsus käies täiega suva, kes seal enne istunud on. Ma lihtsalt istun poti peale nagu normaalne inimene, mitte ei kükita selle kohal nagu hüppevalmis konn. Kui see ka must oli, siis kunagi pesen end ma nagunii, pealegi poti pealt ei saa mingeid haigusi nagunii ja pealegi on keegi teine enne mind nagunii seda potiäärt paberitega nühkinud. No muidugi kui mingeid tilkasid see prilllaud täis on, siis istun tilkadest mööda. Kuigi ma täiega kardan käia külas olles vetsus, see on väga hirmus, sest kardan, et keegi mõtleb, mida ma seal nii kaua teen ja mis ma üldse teen. Avalikus kohas on mul vetsus rohkem suva käia. Bulgaarias näiteks on kombeks, et vetsuuksed ei käigi lukku ja seal oli mul eriti ükskõik, kuigi suht iga kord astus keegi sisse, kui seal istusin. Nii et mida avalikum, seda rohkem ükskõik mul on ja seda mugavamalt ma end tunnen. See on sellest, et kui ma olin väike, oli mul mingi kollide hirm, et see vets sõidab nagu lift minema kui uks kinni on ja siis ma olen üksinda kuskil võõras kohas, kui ukse avan. :S scary


Noh ja paneks minust endast ka midagi veel, mis mind iseloomustab.
  • Mul on meeletult palju huvisid. Mind huvitab inimkeha, geenid, arvutid, autod, ralli, loodus, loomad, tantsimine, joonistamine, esoteerika, maalimine, raamatute kirjutamine, luuletamine jnejnejne. Sellise huvide pagasiga oli mul meeletult raske kunagi valik teha, mida üldse edasi õppima minna. Aeg-ajalt olen ma ikkagi kahetsenud umbes et, "krt ma ei läinud hoopis sõiduautotehnikuks õppima, oleks kindel oskus" või "miks ma ei läinud IT-d õppima, kõik töökohad on väga tasuvad" või "miks ma ikkagi ei läinud loomaarstiks, mul ju hobune" jne. See on nii-nii-nii nõme ja mulle on üks minu lähedane perekonnast (mitte õde ega ema) ka väga halvasti öelnud selle kohta, et ma olevat lollakas (tglt ma ei mäleta, mis sõna ta täpselt kasutas), kuna ei oska valikuid teha. Et siis see on ka haiget teinud, eriti et valiku olin ma hoopis juba ära langetanud, aga lihtsalt siiralt seletasin talle, mis huvid mul on veel ja kuidas ma valiku tegin. Vähemalt plusspool on see, et ma oskan välistada, mis mulle kohe kindlasti ei meeldi: poliitika, ajakirjandus (siin oleneb, artikleid võiksin vabalt teha, aga mingi kiirustav kollane ajakirjanik ei suudaks ma olla), pidev reisimine välisriikidesse, müügitöö (lihtsalt kohutav asi!), äri (kui ma hakkan rahadele/aktsiatele/investeerimisele mõtlema, lülitab mu aju ennast välja, mul lihtsalt isegi ei jõua midagi kohale ja mul ei ole kahju ka). Nii et jah, need asjad oskan ma vähemalt välistada, sest need ajavad mind masendusse. Nüüd olen teinud huvidest vähemalt enda jaoks kõige parema valiku, aga siiski vahel kripeldab.
  • Ma olen mingi nõme ülemõtleja. Vahel mul käivad peas mingid igasugused stsenaariumid, mida võiks elus veel teha. Õnneks olen neid väga palju suutnud vähendada ja nüüd mõtlen ma küll palju vähem üle.
  • Niisama mõelda mulle meeldib endaette. Näiteks, kui ma satun kohtamisele varem, siis ei hakka mul igav, kuna ma mõtlen, et mul on alati minu aju ja sellega pole igav. Näiteks väga mõnus on vahel lihtsalt istuda ja mõelda. Enda seltskond on minu jaoks äärmiselt põnev.
  • Kui on mingi üritus, kuhu ma minna tahan ja mitte keegi minuga ei tule kaasa, pole mul probleemi üksi minna sinna. Olen üksi käinud mitmeid kordi klubis (kui oli Termikas ükskord ja tahtsin väga seda näha), baaris õlut joomas ja kinos.
  • Millegipärast ajab mind ühistranspordiga sõitmine närvi, kui on vaja mul jõuda kindlasse kohta. Ma ei salli, kui on palju inimesi ühes kohas tolknemas ja siis nad hõõruvad ennast minu vastu ja mind ajab närvi, kui mind kadeda või vihase pilguga vaadatakse! Ma seetõttu täiega väldin ühistransportiga liiklemist. Aga ma võin sõita ühistranspordiga, kui ma rahulikult pean kuskile minema ja niisama aega veedan. Aga et kuskile kindlaks kellaajaks jõuda ühistranspordiga... not my thing. Üldse ma ei salli kohti, kus on palju inimesi korraga. Võin seal käia küll, aga pigem eelistan olla rahulikult kuskil, kus on vähem võõraid korraga.

Nii, nüüd said lugejad küll mu kohta väga palju uut huvitavat informatsiooni. Ja mõttelõngu mõtlemaks enda kiiksudele. :)



3 kommentaari:

  1. No nii. Ma olen nüüd vist sõltlane. Sattusin sinu esimesest postitust lugedes niivõrd hoogu, et pidin lihtsalt põnevusega edasi järgmiste juurde liikuma. Peab mainima, et juhuslikult sain täna lugemiseks ühe alles töös oleva raamatu esimesed 30 lehekülge. Sellega koos oli küsimustik, millest üks oli "kas lugu oli kaasahaarav, tõmbas sind loosse, kas sul oleks tungiv soov peale neid lehekülgi teada saada, mis edasi juhtub". Kui keegi praegu esitaks selle küsimuse sinu blogi kohta siis vastus oleks kindel "jah". Elav tõestus, et sa oskad hästi kirjutada või siis lihtsalt mind köitis midagi sinus, mida ma hetkel kirjeldada ei oska.

    Igatahes, kui veidrustest rääkida (kui need üldse on veidrused, sest minu arust need pisikesed imelikud mõtted/otsused/teod teevadki meist indiviidid, sest vastasel juhul oleksime üks hallist massist) siis nii mõnegi juures sa pole ainuke - tundsin end mitme kirjeldatud veidruse hulgast ära. Niisiis võime veidrike klubi asutada.

    Tead, mul on ettepanek (muidu ma kirjutan siia ümber uue Eesti eepose oma veidrustest). Et sa ei peaks ootama aastat-mitut, et minu memuaaridest lugeda, milline veidrik siinpool ekraani pesitseb, siis teen ettepaneku võtta piknikukorv ja laupäeval Pärnust Ikla poole sõites üks sobivalt vaba lapike jooksu pealt broneerida ürituseks "Introvertide suvepäevad kahele". Kui kohapeal tundub, et jääb sisemist energiat välja elamata, siis suudan jätkutegevusi välja mõelda (mustikakorjest Nuustaku seikluspargi külastamiseni).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Wow, ma olen su põhjendatud tagasiside üle meeletult rõõmus! Aitäh tõesti! Nii head komplimenti pole ammu kuulnud! Oeh, kui hea tunne on, kui mingi missioon on siin elus korda läinud!:D

      Noh, kui minuga kohtuda soovid, siis see on vähe keerulisem lugu, aga kirjuta mulle fbsse ja ma püüan sealt kirjade hulgast sinu oma tähele panna. Kuigi üldiselt ma selliseid ettepanekuid ei aktsepteeri, aga näis, mis saab :D

      Kustuta
    2. Aga palun , alati rõõmus, kui olen suutnud kedagi rõõmustada või naera ajada. Kui sa vaid kuuleksid neid lugusid lapsepõlvest, kus hobusid karjatamas maal käisin või siis lehmakarjaga äikesetormi eest põgenesime - sa saaksid naerukrambid :-)

      Muus osas, pean tõdema, et minu viimaste aastate elufilosoofia ütleb, et kui näed või soovid midagi siis ära jää ootama vaid tegutse. Isegi negatiivne tulemus on edasiminek .. muidu mõtled kogu aeg, et mis oleks olnud kui .. ja nii ei juhtu elus kunagi midagi põnevat ja ei saa algust ükski seiklus. Ja siis oleks küll jamps-kuubis :D

      Kustuta