Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

reede, 12. august 2016

Kuidas läheb Komal?

Tervist.

Tavaliselt peab mu sõbranna päevikuid staarhobuse D-Koma tegemiste kohta, aga kuna ma ise toda blogi ei täida, siis mõtlesin, et kirjutan veidi siia blogisse Komast. Ja kirjeldan siis siin oma viimast kolme trenni hetkel. Nii et, kes on küsinud, kuidas Komal läheb, siis see on hää postitus selle tarbeks. Ja võib-olla ehk peale selle lugemist hakkavad lugejale endalegi hobused meeldima ja tekib ratsaisu, mine tea.


Komaga on raske selfit teha

Läksin siis teisipäeval ratsutama, tõin Koma ära, panin valmis. Ja siis nii kui selga istusin, oli tunne, nagu ma oleks istunud galopihobuse selga. Tal oli meeletu jooksutuju. Tegelikult tahtsin ma alguses üldse sammu teha, aga ta oli paindumatu ja kiirustav, nii et see oli võimatu. Tegin siis traavi ja terve aeg hoidsin ma teda tagasi, et ta kimama ei kukuks. Volte ega paindeid ega midagi ei saanud normaalselt teha. Mõtlesin siis, et no olgu, tõusen korra galoppi ja juhtus siis nii, et ta jooksis paar ringi, enne kui ta tagasi sain.

Nii ma siis mõtlesin, et ratsutamisest ei tule nagunii mitte midagi välja ja asjalikum oleks seda olukorda muudmoodi ära kasutada. Tulin maha, võtsin ära varustuse ja hakkasin temaga maneežis mängima. Ehk siis vehkisin veidi piitsaga ja palusin tal joosta. No palju või pigem üldse paluma ei pidanud, sest õnnejoovastuses jooksis ta nagu metsik loom mööda maneeži ringi ja pidama jäämisest ei tahtnud ta kuuldagi.

Nii palusin tal teha galoppi mõlemat pidi ja kui ta tundus olevat veidi rohkem end tühjaks jooksnud, lasin teha traavi, mida ta siis ka õnnelikult seal tegi, vahel ikkagi galopile tõustes. Kui ta ainult traavi peale jäi, nägin, et ega möllamise lõpetamisest tahtnud ta midagi kuulda. Kasutasin siis seda olukorda ära ja panin E-tähe juurde mõned traavilatid, millest ta väga õnnelikult üle jooksis. No super ju!

Järgmine kord olin juba targem ja vedasin enne trenni voldi peale keskliini peale mõned latid. Tegin sellest moodustisest pilti ka, saate vaadata, mida me siis ületasime koos.

Vaadake, see on maneež. Nende tähistuste järgi saab kasutada maneeži elementide läbisõitmiseks. Nt keskliin A tähest C tähte või vastupidi. Volt on siis ring. Nt volt B-tähes on siis, et seal teen ringi, kui mööda rada sõidan.

Ja kui ma selga läksin, oli nagu teine loom võrreldes eilsega mul jalge vahel! Koma paindus, ei tormanud kuskile, tuli ratsmesse peaaegu (mina ise ei oska ratsmesse võtta eriti hästi:() ja oli üldse väga tubli! Nii ma siis läksin neid latte algul nii, et kõik olid maas. Nägin, kuidas Koma aju kärssas, mis oli super, sest seda ma taotlesingi. Kui hobune mõtleb, siis pole aega ringi vahtida ja tormama kukkuda. Pealegi ehk saab ta niiviisi tasakaalu ka harjutatud, mis tal on väheke puudulik. Tulin üht- ja teistpidi neid. Hiljem tõstsin kaks keskmist latti kavalettideks, niimoodi siis kõrgemaks nagu pildil ja tulin ka nii. Koma muidugi kolistas nende pihta veits ja mõtles, et tormates saab paremini, aga no tulime normaalselt ikkagi. Mulle endale meeldivad latid maas täiega, sest ma saan valida, kust ma hobuse läbi juhin, kui nt lattide vahelt tahan sõita ja see on megahea koostöö, sest hobune ei tea, kust ma lähen ja siis ta koguaeg ootab juhtnööre. Ehk siis pole hobusel aega hajevile minna. Seepärast see pooleksläinud latt seal vedeleski, et tulin seda ka mööda keskliini (AC). Tegelikult mõtlesin ma sellise lattide paigutuse ammu välja, et siis peatuda seal lattide vahel ja proovisin ka seda. Aga peatused on Koma jaoks kõige tobedamad asjad, mida ta korralikult ei tee.

Trenn lõppes siis ka hea noodiga, andsin Komakesele suhkrut ja viisin ta ära.

Latid voldil
No ja läksin siis järgmine päev ja arvestades lattide head mõju trennile, panin seekord diagonaalile (HF) viis latti maha, millel siis keskelt tõstsin mõned kavalettideks. Kõik läks väga ilusti. Jällegi nägin, kuidas Koma mõtles või vähemalt oli tubli. Mõtlesin ka galoppi teha juba seekord. Et sammuvahet harjutada, tõstsin kaks latti üles, et ta teeks sisse-välja hüppe, sellise väga madala. Tulin siis seda ka oma tunde järgi, et liiga palju ei saaks minu enda jaoks. Täitsa hästi läks isegi. Kuni ta ühe lati maha ajas, ei viitsinud ma enam maha ronida ja seda seal jälle sättima hakata. Nii tüütu on koguaeg selga ja tagasi ronida.

Tegin siis pärast galoppi traavi, mis on ka üks Koma komistuskivi. Kui galopp on tehtud, on Komal ärevus sees, et äkki võetakse uuesti galopp üles. Aga no, kui mina ei palu galoppi, siis peab ta tegema seda ikkagi, mida ma palun. Nii ma siis tegin traavi voldil ja üle ühe lati minnes, mis ka jälle ta tähelepanu piisavalt tõmbab. Õnneks ta rahunes päris ruttu ja siis tegin EB voldil korra uuesti galoppi ja ainult rahulikus tempos. Rahuliku tempoga galopiga ma trenni talle kiituseks lõpetasingi, tegin lõputraavi ja lasin tal siis maneežis ringi uidata, nagu tavaliselt, kui ma latte ära viisin. Seekord ta siis püherdas ka.




Okei, panen mõned enda jaoks vahvad asjad siia kirja.

  • Näiteks, mulle meeldib, kui ma maha ronin, et latte vms sättida või mida iganes, siis Koma seisab varustusega täiesti paigal ja ootab, kuni ma tema juurde jõuan. Siis on mul alati tunne, nagu ma oleks mingis lahedas keskaegse stseeniga filmis ja olen mingi rüütel ja hüppan oma ratsalooma seljast maha ja hobune jääb sinna paigale mind ootama. See on nii lahe tunne. Naljakas samas, sest seljas olles ei soovi ta küll paigal seista.
  • Ehk siis peatused on tema jaoks täielik probleem. Need tahaks selgeks saada. Suht totter ju, kui näiteks koolisõitu võistelda ja hobune-ratsanik ei peatu :D Haha. Ma võin siin praegu naerda, aga kui ma need selgeks saaks, oleks see super. Ma ei tea, kuidas oleks mõistlik talle neid õpetada. Muidugi õnneks on vähemalt nii, et kui ma teen mahatulemise peatust, siis jääb ta küll seisma. Eks tegelikult sõltub päevast ka, mõnikord ta peatub ikkagi ja vahel oli mul täitsa tunne, et ta on need selgeks saanud.
  • Maastikul käia on siis seepärast temaga raske, et seisma ta seal nagunii ei jää. Ta ainult kõnnib või siis teeb kõige kiiremini lubatavat allüüri ja hea meelega kõnniks ta kiiresti kodu poole. Galopp on koos ratsanikuga tema lemmikallüür.
  • Haha, kui ma algajad olen selga pannud, siis Koma hakkab alati galoppi jooksma! Tegelikult see vist ei ole naljakas, aga tegelikult on ka. Algajad viivad vist ta tasakaalust välja ja noh, Komal ei ole jooksmise vastu mitte midagi, nii ta siis paneb seal paar ringi kuni ma ta seisma saan. Seepärast ma alati sõidutan oma sõpru käekõrval. Kui inimene veidi paremini oskab, võin ta kordele panna. No aga kõige esimese asjana teen ma selgeks, kuidas käib peatumine (noh põhimõtteliselt, et inimene seljas paanikasse ei satuks). Kui ma näen Koma olekust, et ta ei kavatse kuskile joosta, lasen inimesel niisama lahtiselt ka siis sõita. Siiamaani oli parim ratsanik mu sõpradest ta seljas siis mu ema, kes sai temaga megahästi hakkama. Vaatasin, et Koma teeb jälle paar kiirustavat sammu, millele siis tavaliselt järgneb galopp, aga mu ema tegeles kohe probleemiga. Kui mu sõbrad seljas on ja näen Koma kiireid liigutusi, hakkan ma juba õpetussõnu jagama, mida teha, ja siis olin selleks valmis, aga polnudki vaja.
  • Aga kui trenn läbi saab ja varustus ära võtta, siis Koma saab aru, et on püherdamisaeg ja niisama ringi tsillimine. Enamik tema tsillimisest on siis minu jälitamine või mõne teise isiku jälitamine, kes seal maneežis siis viibib. See on nii armas!!!! Ja kui ta piisavalt inimese järgi on kõndinud, mõtleb ta püherdada, aga vahel ta otsib sobivat kohta püherdamiseks sada aastat. Käib terve maneeži läbi, hakkaks nagu põlvitama... siis, ah ei, eemal on ehk parem.
  • Nii äge on teda karjamaale tooma minna ka. Muidugi see on minu meelest valmispanekust kõige pikem osa, aga kui karjud seal "Komaaa", siis ta vaatab kohe kõrvad kikkis! See on nii nunnu! Mõnikord tuleb isegi ligi (kuigi harva ja vaid mõni samm)!
  • Kui teda karjamaale ära viia, siis valib ta allüüri vastavalt oma sõprade kaugusele. Kui teised hobused on veidi kaugemal, paneb ta galoppi, ükskõik kui ära ta siis trennis väsis. Ta on seltskonna hing.


Ma lihtsalt tahtsin oma uhkeid küüsi demonstreerida siin pildil, et ma kõnnin talli poole ja nendega vedasin latte ka. Niisama teadmiseks, et küüned ei takista mitte midagi. Kui murduvad, siis kasvavad tagasi.
Nüüd ma mõtlen, miks ma Komast rohkem pilte ei teinud, nii lahe oleks siia midagi lisada juurde. Aga ma ei viitsi tallis pildistada kunagi, sest seal on niigi põnev.

Et siis lõbus oleks, panen siia ühe naljaka video, mis näitab, et ega ma ka alati seljas megastaar pole ja kõik on kunagi midagi alles õppinud. Meistriks ei sünnita.


Kes tahab veel midagi näha, siis mu YouTube kanalil on veel paar videot Komast.

PS! Tahaksin siia veel ära öelda, et ratsamaailmas on palju erinevaid suundi ning arvamusi. Seega, kui soovite midagi öelda, mida ma valesti teen, siis palun ainult koos normaalse põhjendatud väitega ning soovitustega. Kui midagi niisama vaja öelda, et "omg issand mina küll olen parem ja ma teen hobusele seda ja toda paremini", siis lisage mingi mõistlik lause juurde, mis seda väidet põhjendaks, või ärge üldse mõelgegi mulle.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar