Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole.

kolmapäev, 6. juuli 2016

Intuitsioonihetked

Hakkasin mõtlema, kas on olemas "väine jõud", "intuitsioon" või mingi nõiavärk. Põhiliselt kutsutakse seda siis kuuendaks meeleks, aga ma ei tea, kas ma saan seda ise niimoodi käsitleda, sest bioloogina tean ma, et meeli on nagunii rohkem kui viis-kuus-seitse jne (mittetraditsioonilisi meeli on hulga). Kas kõik on puhta materiaalne või on me maailmas midagi saladuslikku ja üleloomulikku? Okei, ma ei hakanud mõtlema, koguaeg olen sellele mõelnud. Sellega seoses paneks mõned oma kogemused kirja ära. Ma varemgi olen sensitiividest kirjutanud, oma prohvetlikest unenägudest ja mis see siis ää ole oma kogemused kirja panna mõnest situatsioonist.



Muidugi ma saan aru inimestest, kes on üdini materiaalsed. Sest kui omal pole taolisi kogemusi, tunduvad need uskumatud ja väljamõeldised. Nagu mullegi vahel. Juhtus midagi, mida oskad vaid üleloomulike jõududega seletada ning pärast ei usu enam ise ka, et nii oli.

Ühed kõige tüüpilisemad kuuenda meele juhtumid on olnud mul seoses kellegagi kokkusaamisega.
Näiteks ükskord leppisime sõbraga kokku, et lähme kohvikusse koos sööma. Mina tulen oma kodust ja tema oma kodust ja nii ongi.
Kõndisin siis kohvikusse ja näen, et sõpra veel kohal pole. Mis seal ikka, ma ei viitsinud kuskile istuda, sest nagunii tellimine oli letist ja arvatavasti lähme õue istuma, sest kaunis suvi oli. Nii ma siis nõjatusin seina/diivani vms vastu ja olin täpselt seljaga ukse poole mingi kolm meetrit uksest. Uks koguaeg käis, sest teenindajad lippasid sisse ja välja ning kliendid. Nii ma siis hakkasin telos passima nagu ikka aega kõige parem surnuks lüüa on. Järsku tekkis selline asi, et ma TUNDSIN, et tuleb sisse mu sõber ja ma TUNDSIN, et ta kohe ehmatab mind. Mis siis sai? Täpselt nii juhtuski, ta ehmatas mind selja tagant. Ma ei teinud teist nägugi ega viitsinud suurt liigutadagi end, sest teadsin kõike nagunii ette. Ta oli päris üllatunud, miks ma nii süvenenud asendist üldse ei ehmunud. Ma ütlesin, et kle, ma ei tea kuidas, aga ma tundsin, et sa tuled ja ehmatad mind.
Huvitav, eks. Ma ei näinud kuskilt peegeldusest või mitte kuskilt, et ta tulla võib, aga ma lihtsalt teadsin seda. Nagu lambist.

Teine säärane juhtum oli mul ka samamoodi. Pidin kokku saama ühe inimesega, keda ma polnud kohanud varem. Suhelnud olime. Nii ma siis andsin talle teada, kus ma olen ja ootan ja istusin siis pargis pingi peal otse raja kõrval. Rajalt käisid igast inimesed nagu ikka ja ma võtsin ette oma raamatu ja hakkasin lugema. Lugesin siis rõõmsalt, kuni tundsin, et paremalt perifeeriast tuleb see inimene. Lõin kohe raamatu kinni ja kotti. Mõni hetk hiljem ta tuligi minu juurde ja noh ilmselgelt oligi tema. Naljakas on siin jälle see, et ma ei näinud otseselt inimesi, kes jalutasid paremalt mööda, ma olin ninapidi raamatus. Ma võisin seda inimest näha silmanurgast, aga ma ei oleks saanud teada, et just see inimene on seal tema.

Võin tuua siia kolmanda juhtumi ka, mis mul hetkel meeles on. See juhtus siis, kui lõpetasin üheksandat klassi. Pidin ootama inimest, kes mulle kleidi õmbleks Abakhanis. Olin siis seal ilgelt oodanud juba ja koguaeg tuli inimesi sisse. Ma ei teadnud milline ta välja näeb, aga üks hetk kui üks inimene tuli sisse, ma teadsin, et see on tema. Lihtsalt teadsin.

Neid juhtumeid on veelgi, aga praegu tõin need, mis meeles olid. Ma olen nendest kogemustest õppinud, et kui kellegagi kohtuda, ei maksa muretseda, kuidas sa selle inimese ära tunned. Lihtsalt tunned. Üks asi on ka see, et kuna ma olen märganud, et kõik ei suuda saada aru sellest, et "lihtsalt tead", siis ma olen öelnud teistele, kes nt on kurtnud, et ohhh lähevad kuskile ja kuidas nad küll teavad, kellega nad kokku saavad jne, et ää muretse, mõlemad vahite seal koos lolli näoga ja siis selle järgi saad aru. Muidugi ei vahi keegi vist otseselt lolli näoga, aga see on piisavalt hea seletus, mis paneb inimesed end kindlalt tundma. Mul ühe kunagise sõbraga oli nii, kui ta küsis mult, kuidas ta rongijaamas rahva seas peaks ära tundma selle, kelle juurde tema minema peab. Ütlesingi, et ära muretse, mõlemad vaatate seal lolli näoga ringi ja siis saate aru. Pärast ütles, et kle, sul oli õigus, tundsimegi kohe niimoodi üksteist ära.

Üks kohtumistele sarnane juhtum on mul veel. Kõik vast teavad seda mängu maffia, kus umbes kümnelises seltskonnas jaotatakse ära tegelased igale isikule ja üks on siis see, kes "tapab" teisi. Ehk siis kõik hoiavad silmad kinni ja üks vaikselt näitab mängujuhile/timukale, kelle ta maha lööb. Mängisime muidugi seda mängu minu sünnipäeval, kui ma varateismeline olin, mingi 11 või miskit. Ühes mänguosas istus mu kõrval tolleaegne parim sõbranna ning pinginaaber ja kui timukas ütles, et "maffia ärkab üles", siis reaalselt ma tundsin, kuidas ta läks äksi täis ja kellegi mängus maha lõi. Muidugi ei teinud ta absoluutselt häält ja liigutas minimaalselt, sest muidu ju reedaks end. Nii, siis tuli mängu see osa, kus kõik pidid seletama, mida nad arvavad, kes on mõrvar. Ma muidugi täiesti teadsin, ma ei hakanud mingit bluffi välja mõtlema seekord ja ütlesin, et mu sõbranna kindlalt, sest tundsin, kuidas ta tappis ära tolle. Keegi ei uskunud. Tuli jällegi mänguöö ja siis tundsin jälle 100%, et sõbranna tapab. Nii ma endale ka kindlaks jäin, et tundsin. Kõik olid mingi haa-haa, mis jama sa ajad ja karistuseks saadeti mind surma hoopis. Selguski, et ma olin mängus mingi mõttetu tegelane ja sellise uhke triumfi peale karjatas mu sõbranna, et tema oligi maffia. Teised olid pettunud, sest see mänguosa sai enneaegselt küll läbi mu sõbranna hüüatuse peale, aga see selleks.
Selle situatsiooni tõin ma just seetõttu välja, et illustreerida mõnede inimeste ignorantsust antud teemal, mis muidugi pole midagi halba ja on arusaadav. Sellest õppisin ma ise ka, et kui ma sees midagi tunnen, pole suurt mõtet seda väljapoole näidata, vaid mõelda mingisugune paremini usutav jutt asemele. Muidu saadetakse ennast hoopis surma selle avameelse aususe peale.



Mõnede inimeste puhul ma tunnen nende energiat või aurat. Ma ei teagi, millist sõna on õigem kasutada, aga pm tunnen, kes ja millised nad on. Aga viimasel ajal olen ma seda tunnet hakanud tõrjuma. Miks? Põhjus on selles, et kui ma tunnen, et kohatud inimene on ebameeldiv, siis ma ei taha mõelda, et omg, mu sõbranna sõbranna, kelle kohta ta ütles, et on lahe inimene, on hoopis minu jaoks ebameeldiva energiaga. Siis püüan seda ajada situatsiooni või enda kaela. Või siis ma püüan nagu luua uut reaalsust, et tunda paremat tunnet. Muidugi oleks õigem öelda, et ega iga inimene saagi minuga hästi sobida, aga halb asi on selles, et ma tunnen väga paljude inimeste puhul ebameeldivat energiat. See on ju tüütu, endal hakkab halb, et oeh, jälle üks inimene, kellega ma ei sobiks. Olukorra kergendamiseks teen head nägu ja püüan püüda kõiki häid energiakiiri, mida kuskilt saan. Peamine põhjus ikka selles, et keegi teine mu hea sõber peab seda inimest lahedaks inimeseks ja kuidas mina loll saaksin siis halvasti mõelda teisest. Võib-olla peaksin ma ikkagi püüdma oma intuitsiooni tunnetada ja seda mitte ignoreerida, aga siis tekib mul jälle küsimus, et äkki pole see intuitsioon vaid ma lihtsalt olen nii hädine, et ei saa uues olukorras hakkama.

Ka selline asi on, et mõnede inimeste puhul tunnen ma ette ära, kaua ma selle inimesega suhtes olen või kaua ma temaga lähedasem sõber olen. Jällegi on see asi, mida ma ei tahaks ette teada. Arusaadav ju, kui on mingi meeldiv mees, kellega tunned end hästi, siis nii häirib mingi pisike torkiv tunne enda sees, et kuupäevaks see ja too on see kõik lõppenud. Mäletan väga selgelt ühte olukorda taolisel teemal, kui olin psühhoga suhtes. Sain parasjagu sõbrannaga kokku ja esitasin talle enda suhte probleeme, et äkki tema oskaks mind aidata, kuidas saaks suhet paremaks, sest tundsin end nii kehvasti. Siis mäletan, et järsku käis mu sees selline mõte: "miks ma üldse praegu püüan suhet parandada ja kokku lappida, kui suve alguseks on see läbi" (sellel hetkel oli tegemist vist veebruariga või igatahes aasta algusega). Mäletan seda täiesti selgesti ja siis ma ehmusin selle mõtte/tunde peale ning surusin seda tagasi. Umbes, et kuidas ma saan veel nii halb ja loll naine olla, et tahan ise, et suhe läbi saaks! Kuidas ma julgen nii üldse mõelda! Ei, ma pean seda parandama, sest kõik probleemid on minu süül! No ja kui kunagi see suhe sel hetkel lõppeski, ei tulnud mulle see üllatusena. Huvitav oli, et ma seda ette teadsin.

Kuna mul suhete kohta on sellised tundmused olnud, siis mul ongi küsimus, kas aususest teise osapoole vastu peaksin ma suhte kohe eos laiaks lööma? Või ikkagi jätkama oma hinge kogemuste eesmärgil seda kuni see loomulikult lõpeb? Viimane variant tundub mõistlikum tegelikult, sest parem ju olla hiljem õnnelik mõlemal osapoolel, et oli ilusaid hetki ja värki.


Siis ka üks naljakas intuitsioonihetk oli mul hiljuti. Olime sõbrannaga Tartu linna peal ja jäime ühte ööpleissi tsillima. Istusime õues ja mingi hetk läksime vetsu. Olin seal kabiinis ja paberit polnud. Mu sõbranna ütles, et tema kabiinis ka paberit pole, aga ühes avariikabiinis oli paber. Ta ütles, et toob mulle ja ulataski mulle suure hunniku seda. Kasutasin osa ära, sest noh ülejäänut ei läinud vaja. Siis tekkis mul sisetunne, et pistku ma allesjäänu paber oma käekotti. Loogiline oleks olnud pigem see ka potti visata, et mida ma mingist kortsus peldikupaberist käekotti panen, aga noh, nii ma siis sel hetkel tegin, sest tahtsin just oma intuitsioonile kuuletuda. Läksime siis sõbrannaga edasi õue istuma. Mingi hetk mu sõbranna ütleb, et ta tahaks nuusata täiega, et ega mul juhuslikult paberit pole. Haha, ma ütlesin, et näed, see sama pelleripaber, mille mulle tõid, on kotis, palun väga. Ta oli mingi ohjess, ülihea, tänks. Kuna nende seoste vahel oli väga lühike ajavahemik, siis see pani mind mõtlema, et see võis küll kuues meel olla. Või siis juhus. Igatahes see pani mind mõtlema, et võiks püüda sagedamini oma sisetunnet kuulata, sest seekord läks küll asja ette.

Siis olengi katsunud valikute tegemise ajal püüda ka rohkem oma sisetunnet kuulata. Näiteks, kas osta poest see või too või kasutada autoga sõites seda või toda teekonda. Püüan siis saada kuskilt "lambist" väikesi nõuandeid. Eks nii seda arendabki paremaks.

Üks väike intuitsioonialge tuleb mulle meelde veel varasemast ajast oma keha kohta. Ma pikalt mõtlesin, kas üldse seda mainida siin, sest see personaalne, aga okei, räägin ära. Lugu siis selline, et mingi hetk tundsin paremal pool kõhus valusid, küll pisikesi, aga olid. Päevade ajal olid need muidugi väga palju suuremad. Imelik oli see, et need olid ainult paremal pool, mitte viisakalt üle emaka, nagu normaalne oleks. Googeldasin igast asju, muidugi võib see ükskõik mis olla, aga mulle tundus, et noh, mul endometrioos. Muidugi rääkisin ma oma murest naistearstile, et paremal pool valud päevade ajal jnejne. Ta ütles selle peale, et need on gaasid ja mingu ma psühholoogi juurde ka, et mõtlen üle. See oli siis ma ei tea, kas aastal 2012-2013 vms. Põdesin ikkagi ilgelt selle üle, kuigi teadsin, et endometrioosi on väga raske niimoodi diagnoosida. Ükskord nurusin siiski ultraheli välja minu rahustuseks ja see ei näidanud midagi, olin siis veits isegi õnnelik, et tegelikult vist ikkagi kujutan endale haigust ette, kuigi ma teadsin seda, et ultraheli ei näita endometrioosi, see oli siis kevadel 2015. Aga eriti nõme oli see, et peale ultraheli, kui mul päevad hakkasid, mul ei ole mitte kunagi SELLIST valu olnud! See ei olnud enam ühes lokatsioonis, vaid levis üle TERVE kõhu! Ma roopisin ja kõht läks lahti ja ma sain ainult kõveras kõndida. Mõtlesin, et ju on gaasid. Päevad lõppesid, lõppes ka valu. Long story short on selline, et just nüüd tulin ma endometrioosieemaldamise operatsioonilt. Oligi endometrioos. Õnneks küll ainult selles paremas munasarjas siuke tsüst ja munasarja peal ka üks plekk. Mitte midagi suurt ei olnud õnneks, aga sümptomid olid küll väga hullud! Tehti laparoskoopia. Teen sellest ükskord ka pikema postituse.

Viimase juhtumiga on mul suured küsimärgid. Esiteks, ma tean, et ma ei saanud ise seda endale mõelda, sest mõtlema haiguse üle hakkasin ma üldse sümptomite ilmumisel. Teiseks, MIKS see mul tekkis? Enamasti kõik haigused, mis mul on olnud (ma väga harva haige), on sellised, millel on olnud meditsiiniliselt seletatav selline põhjus, et see haigus lihtsalt tuleb, mis teha. Ka endometrioos on selline ja ma mingil määral võin selle seletusega leppida. Ma kipun arvama, et hoopis mu keha tahab mulle näidata, et midagi on valesti mu hinges. Muidugi võin ma ka mõelda, et haigused lihtsalt on ja kõik, aga mul on tunne ikkagi, et miskit on jäänud mu sisse hinge nö "mädanema", mis sealt välja pääseda püüab. Eriti, et mul just olid tugevad sümptomid, kuid see tsüst teab mis suur küll polnud. Öeldakse ju, et tsüstid tulevad, kui enda emotsioone, nuttu jne valla ei lase. Mis põhjus on siis endometrioositsüstil (verd täis ju, mitte pisara moodi asju)? Kui keegi teab/oskab aimata, miks võib see tulla, ma olen kõikidele seletustele ja arvamustele avatud! Ja isegi kui see haigus on ikkagi niisama tulnud, on igasugu end vabastavad teemad kasulikud.

Olgu, läks siis see teema selliseks seekord. On kellelgi ka mingeid sääraseid kogemusi?


5 kommentaari:

  1. sul on hästitöötav intuitsioon. väidetavalt võib sellest ka ilma jääda, kui teda ignoreerida. ma arvan, et paljudel inimestel on intuitsioon, aga nad ei mõtle sellele eriti, lihtsalt tegutsevad nagu paremaks peavad.

    tsüstid pidavat olema väga suurel % naistest, aga kõigil ei lähe väga hulluks. miks nad tekivad, pakuks kehva suguelu, eesti naistel süht tüüpiline probleem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on point. Kehva suguelu kohta on kurb osa see, et suguelu pole ainult enda valida. On vaja kahte sobivat inimest, aga kui sellist hetkel võtta pole ja enda jaoks ebameeldiva inimesega leppimine tooks hoopis uusi probleeme, siis on lahendus kaugel. Aga tõesti, jäin praegu mõtlema.

      Kustuta
  2. Mida sa mõtled lausega: "bioloogina tean ma, et meeli on nagunii rohkem kui viis-kuus-seitse jne (mittetraditsioonilisi meeli on hulga)"? Jääb mulje, nagu oleks seda mõnel bioloogia eriala loengus/kursusel õpetatud. Ma olen ise erialalt ökoloog, sellepärast küsingi. Mulle ei meenu hetkel ühtegi loengut, kus meelte teemat oleks niimoodi käsitletud. Aga eks aastate ja erialade lõikes on õppekavades erinevused sees.

    Selliseid intuitsoonihetki on mul ette tulnud küll. Harva, aga on. Paljudel inimestel kindlasti ka. Iseasi ongi kuidas nende toimumist klassifitseerida. Enamasti liigitatakse sellised sündmused pimeda juhuse või lihtsalt õnne alla. Eriti, kui juttu tuleb nappidest pääsemistest. Mina olen sellised kuuenda meele või "sisemine hääl ütles" tüüpi asjad liigitanud kogemuse alla. Kui näiteks igapäevasituatsioonides kipud liigselt rahmeldama, siis alateadvus annab märku, tuginedes varasematele kogemustele, et sellisest olukorrast võib ilge jama tulla. Seega mina liigitan intuitsiooni pigem enda seest tulevaks asjaks, kui mingiks väliseks jõuks või nõiavärgiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei mäleta, kus konkreetselt meeltest räägiti, sest nende kohta vb ei öelda siis "meel", aga ühel bioloogide ürituse viktoriinil oli küsimus meelte kohta ja vb hakkasin siis ise uurima veel rohkem. Ei mäletagi täpselt enam.

      Intuitsioon ongi vast alateadlik kogemuste mõttemuster ka. Kõik see "nõiavärk" peab ju avalduma materiaalsesse maailma ning meie maailma seaduste kohaselt. Seega nii võttes polegi midagi üleloomulikku olemas. Seega ka kuues meel on loomulik. Ja ma arvan, et maailmas on palju rohkem peidus kui me hetkel teadlikud oleme, vb on meie alateadvus millegagi ühenduses mingil loomulikul viisil (nt osad nõiad ütlevadki, et kogu ennustamine ongi alateadvus).

      Kustuta
  3. Nõus, maailmas on kindlasti rohkem peidus, kui me hetkel teadlikud oleme. Ennem, kui pole tehtud teaduslikku katset, seda edukalt korratud kolmandate isikute poolt ning saadud tulemust avaldatud mõnes eelretsenseeritud ajakirjas (näiteks Nature või Science), ei maksa midagi välistada :P

    VastaKustuta