Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 5. detsember 2015

Abielusaade - REIS

Jätkan ka kirjeldustega reisist.
Sel sama päeva hommikul, kui ärkasime, läksime lennujaama otse mõisast. Ütlen ausalt, et mul oli üsna kehv tuju. Põhjus selleks oli seesama, et ma olin abielus vale inimesega ja nüüd pidin temaga mesinädalaid hakkama veetma. Kui ma saatesse läksin, ei osanud ma oodata, et nii vale inimene satub mulle.
Niisiis olin ma napisõnaline ja nähvasin midagi aeg-ajalt. Ei jaksanud üldse rääkida Siimuga. Lennukis istudes oli tore, et sai ajalehte lugeda, mõnus lennuk oli. Ma ei tea, kas peaparanduseks või milleks, aga Siim soovis alkoholi tellida. Ma polnud kunagi lennukis alkoholi tarbinud, nii et see oli päris rebel värk. Kurvastas mind pigem see, milliseks Siim võib muutuda joogisena. Aga mis muud, jõime siis.
Berliini kohale jõudes läksime Siimuga kahekesi sööma. Linn oli ilus ja tundus kõik tore olevat juba. Mind ennast hämmastas, et Siim võttis söögi peale jälle alkohoolse joogi, rummkoola. Mul endal oli küll juba suur veeisu ja mõtlesin ainult, kust vett saaks hankida hotelli. No ega seal midagi hullu ei olnud. Las inimene joob, kui tahab, lihtsalt ma ise enam ei jaksanud, niigi lennukis juba jõin.
Minu enda tunnetele tuginedes (nagu kogu mu postitus on), ei leidnud ma ikka veel Siimus midagi põnevat. Veel hullem oli tuntav surve, et me peame olema paar, kuna seda ju abielu olema peaks. Enam ma ei viitsinudki neid mõtteid mõelda, kuidas ma vale inimesega koos olen. Mõtlesin lihtsalt üle elada ja elu nautida.
Minu olulised mõtted, mida ma mõtlesin, olid veel need, et kuna ma tulin saatesse, siis filmin ma olulisi hetki nii palju kui saan. Ma ei tahtnud eriti midagi jätta kaamera taha, sest muidu ei tea enam, kus midagi juhtus. Niisiis lubasin ma endale jälle ühte asja: Siimuga suhtlemist filmida palju saan, kuna see on saade ja midagi peab olema vaadata. Teine asi, mida ma endale lubasin oli see: olenemata suurest vastumeelsusest tema vastu, püüan vaadata, mis tunded mul tema vastu tekivad.
Kahjuks oli esimene tunne ikkagi vastikus, mida ma ikka ja jälle maha surusin. Üks asi, mis minus ikka veel täielikult puudus oli füüsiline tõmme tema vastu. Pole nii suurt füüsilise tõmbe puudumist ühegi mehe vastu mitte kunagi täheldanud, see on fenomenaalne! Üks põhjus võis selleks olla ka see, et Siim oli liiga vana mu kõrval. Kuigi ligi 10-aastat vanusevahet pole suur, olin ma elus alati varem vaadanud endavanuseid noormehi. Tundus nagu oleks tegemist vanema vennaga mu kõrval.
Üks asi siis, mida ma Siimu puhul märkasin oli see, et tal oli millegipärast filmimise suhtes vastumeelsus. Ma ei tea miks. See on ju saade ja kui saatesse tulla, peab leppima kaameraga. Seetõttu ma ei julgenud koguaeg kaameraga vehkida. Samas kui kaamera ei käinud, ei julgenud ma suurt midagi rääkida, muidu jääb jälle midagi olulist kaadrist välja, nagu mõni asi pulmaööl.
Veetsime reisil põnevalt aega. Käisime vaatamas vaatamisväärsusi. Käisime ka loomaaias, kus mulle täiega meeldis! Sõitsime metrooga ja käisime söömas. Nii me natuke rohkem üksteist tundma õppisime. Siim oli viisakas küll. Hakkasin hellitama mõtteid, et kõik on ikka korras ja ei ole midagi nii hullu ja erinevat meis või mida iganes, et paremini läbi saada.
Niisiis oli ükskord saatuslik õhtu, mis purustas järjekordselt mu illusioonid. See oli päev, kui meil oli Siimuga vahva olnud! Seetõttu poleks ma osanud seda ette arvata. Käisime teletornis. Üks asi, mis jälle silma torkas mulle enne sel päeval, oli see, et teatud teemadel ta lihtsalt vaikis. Ta oleks nagu teema üle mõelnud, kuid ei rääkinud kaasa. See on asi, mis mulle inimeste puhul ei meeldi - enda sisse jätmine. Aga ignoreerisin seda kõike. Nii me siis lõbutsesime ka sel päeval ja piisavalt vahva oli.
Mulle juba tunduski, et noh, asi paranebki nüüd ja täitsa hästi saame läbi. Püüdsin olla sõbralik ja kõike muud ka enne romantilist õhtusööki. Siis seadsime sammud õhtusöögile...
Istusime Siimuga lauda. Mul oli hea meel, et ei pea ise käsikaameraga vehkima ning saan Siimu tundma õppida. Hakkasime rääkima ning minu üllatuseks selgus isegi, et Siim käib ka spordiklubis ja saaksime koos käia.
Siim vältis jutustamist minuga ja ta tegi seda alati, kui ei viitsinud jälle mingist teemast rääkida. Ükski teema just kaua ei kestnud millegipärast, sest Siim viis kas teema kõrvale või lihtsalt ei vastanud. Uurisin näiteks Siimu eelmiste suhete kohta. Mida ma teada sain? Mitte midagi. Ma ei saanud ka teada, miks ta siia saatesse tuli.
Ja siis järsku, hakkas Siim minuga ülbitsema. Ma ei tea miks, aga jutt, mida me olime päeval rääkinud ühe ranna kohta, ta meenutas seda järsku äärmiselt ülbel toonil. Päeval ma olingi juurelnud sellest rääkides, miks ta oma arvamust ei avalda. Eks põhjus oligi selles, et ta tahtis kaamera ees mind maha teha, selline mulje mulle jäi. Sain aru, et mingit koostööd temaga loota pole. Siis hakkas ta ka muudel teemadel mind maha tegema. Asi oli sel hetkel mulle selge, et ta provotseeris mind mitmel moel ja lootis, et ma kaotan enesevalitsuse. Läksime tülli.
Kui õhtusöök lõppes, kõndisime üle tee hotelli poole, mõlemad joonud veini ja üksteise vahel vimm. Sel hetkel Siim nõudis tungivalt õhtusöögi klipi kustutamist, ta läks päris närvi ikka. Jälle ma imestasin, et miks tal nii suur vastumeelsus filmimise vastu on. Siis istus ta seal hotelli trepi peal ja viibutas keskmist sõrme.
Otsustasime klubisse edasi minna, kuna olime nagunii joonud. Nii ka sinna jõudsime. Räägin, et seal oli tore! Lõpuks leppisime Siimuga ära! Jee! Seal ei olnud tal midagi filmimise vastu, küll aga nende klippide jagamise vastu. Seal tantsisime isegi Siimuga koos ning muutusime lähedasemaks, võib-olla ka jututeemadelt. Siim ostis millegipärast ilgelt suure viinakokteili jõhvikamahlaga. See oli mingis suures kannus. Sel hetkel olin ma juba leppinud Siimu alkoholilembusega ning võtsin ka ise sealt mitu klaasi.
Noh ja saabus hotelliminemise hetk. Ma olin nii väsinud, AGA Siim lamas minu poolele voodis ja ütles, et tule kaissu! Ma EI TAHTNUD. Lihtsalt, ei olnud ikka veel soovi tekkinud. Ta lunis nii pikalt. Ma käsutasin ta oma poolele ja heitsin magama. Siis mingi hetk nägin teda voodi juures põrandal magamas. Noh, olgu kus tal mugav on, teda oli nii raske suunata.
Ja siis saabus väga õudne hetk. Ärkasin lalina peale: "abikaasa, öök, öök, abikaasa!" Ma olin nii sügavas unes, pöörasin ringi ja nägin, et Siim ropsib voodisse! Mul oli selline hirm, et tal läheb okse kurku, ajasin ta kohe püsti, ta ei saanud ise midagi aru vist, mis toimub, hakkas seal okseste linade ja tekkidega vehkima. Käsutasin ta kibekähku vetsupoti juurde, et ta jumala eest kurku ei ropsiks. Valvasin, et ta oleks poti juures ropsimas. Andsin talle ka veepudeli. Siis roomas ta vannitoast välja esikusse magama. See oli nii jube!  Käisin toast väljas oma muret kurtmas ning tagasi tuppa jõudes nägin, et Siim magab minu voodis. Tore, nüüd ei olnud mul mitte kuskile iseendal heita.
Käisin hommikust söömas ja tulin tagasi tuppa ja pakkisin oma asju. Äratasin mitmeid kordi enne sööma minemist Siimu, kuid tema vastas, et ta ei taha süüa. Kell oli nii palju, et oli viimane päev ja me pidime hotellitoa ära andma. Aga Siim lihtsalt magas ja ei kuulanud kedagi. Ma olin püüdnud temaga rääkida, et peame lahkuma, aga tulutult.
Niisiis saabus hetk, kus ma pidin ta üles äratama. See võttis äärmiselt kaua aega. Filmisin seda oma telefoniga. Äratasin teda väga palju. Kui ma hiljem neid klippe vaatasin, siis on näha, kuidas mu käsi väriseb südame löömise rütmis. Ma kartsingi tegelikult väga, sest ta oli tõestanud mitmeid kordi oma ettearvamatust. Viskasin Siimule vett peale, aga ka selle peale ta ei ärganud. Tõusis vaid keskmine sõrm minu suunas ja paar sõnad, et ma olevat värdjas või midagi. Lõpuks sai ta kuidagi voodist üles. Saabus jälle hetk, kus ma teda kartsin. Ma ei teadnud, mida ta järgmisena teha võib. Kui istusin hotelli fuajees, saabus ta selle roosa õhupalliga, mille ta üks päev oli ostnud. Ma võpatasin, kui ta mu juurde tuli, siis sain aru, kui tobe on teda karta tegelikult ju.
Niisiis oli Siim muutunud mulle täiesti vastumeelseks. Vastumeelsemaks kui varem oli olnud. Terve aeg lennukit oodates lennujaamas ringi patseerides vältisin ma teda iga hinna eest. Mul oli vähemalt mõnus üksindusmoment seal! (Kuigi minu puhul on nii, et ma tahan oma kaaslasega koos üksi olla, mitte kaaslasest eraldi üksi.)
Eestisse tagasi jõudes sain veidi lennukis magada, kuna mu ööuni oli olnud vaid mõnetunnine. Siimu sõbrad viisid mu koju. Varsti läksin ära Tartusse, järgmine päev, kuna olin hobuse treenimisest eemal olnud ja kooliasjadest.
Nii ja olin ometi Tartus oma hobusega elu nautimas! Jõudsin õhtul mingi aeg koju, üsna hilja ja lugesin raamatut. Siis kuulsin uksele koputust! Mul ei käi keegi kunagi ukse taga ja ma olin nii šokis! Enne keskööd ka veel! Küsisin läbi ukse, kes on. Midagi aru ei saanud. Mõtlesin, ega tegelikult ei ole muud võimalust, kui ainult Siim. Tegin ukse lahti ja oligi tema seal oma sõbraga. Sõber filmis meid ja Siim oli lilledega.
Siis sel hetkel kees mul kõik üle! Rääkisin, kuidas ma end tundsin, kui ta pulmapäeval paljalt ringi lippas ning kuidas ma end reisi ajal tundsin, kui ta voodi täis ropsis! Ma olin igatahes nii vihane! Mu rahu oli rikutud ja ainus hetk, kui ma temast puhata saan oma turvalises kohas, on ta ikka kohal! Kuigi suutsin jääda viisakaks, et võtta lilled.
Nii läks ta siis minema. Ma kartsin, et äkki tuleb ta öösel tagasi. Ma olin päris kaua närvis selle üle, et ei suutnud üldse ratsionaalselt mõelda, vaid seda, et tahan rahu ja tahan puhata. Mõtlesin, et miks ma lilled vastu võtsin. Mul puudus täielik soov teda üldse näha. Tahtsin enda südamelt kõik välja rääkida ja rääkisingi enda hirmud seoses pulmaööga ja reisiga, kui ta sõber filmis.

Niisiis oli meil aega, kui pidime varsti ühisesse koju kokku kolima. Hakkasin selleks mentaalset ettevalmistust tegema.

Nii, lugejad! Kui teile meeldis, kirjutan järgmise osa ka. Praegugi seda kirjeldades hakkas mul süda sees tugevamini lööma, päris kõvad emotsioonid olid olnud mul seal! No, nagu te siit välja loete, siis kirjeldan siin ikkagi suuremalt jaolt iseenda tundeid, kuna neid on raske kaamera vahendusel edasi viia vast, kui ma just erilisi grimasse ei tee. Niisiis, selline oli see minu jaoks. :)

6 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  3. Kirjuta kindlasti edasi. Jälgisin saadet ja oli aru saada, et Siim sulle ei meeldi ega sobi. Edu Sulle ka õpingutel! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Kirjutan varsti järgmise osa ja :)

      Kustuta
  4. Issand jumal!!! Igati moodi rõve on see Siim ikka... ja peale seda komöödiat kui ta su ukse taha tuli, oleksin mina need lilled talle näkku visanud, ausõna... aga noh ma saan aru, tuleb siiski viisakaks jääda võõra inimese suhtes ja no Siim on ikka nii ettearvamatu ei tea jah, mis ta sulle teinud oleks.
    Aga noo see joodiku käitumine on vägaväga vastik!!! Mina ei tea, ma ei suudaks vist, ma hakkaks nutma, et kuhu ma sattunud olen :D
    Ohjah, kahju, väga kahju, et sulle selline noormees valiti!!!!!! Siim võiks uue kasvatuse saada!!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul olid tõesti sellised emotsioonid jaa! :D

      Kustuta