Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!

reede, 31. jaanuar 2014

Tarkusehamba väljatõmbamine

Jagan enda kogemust, et teistele teada anda, kas karta seda jubedat protseduuri, mis teha tuleb või ei.

Kui ma olin noorem, mingi 14 äkki, siis hambaarsti juures öeldi, et kui mul hakkavad tarkusehambad kasvama, tuleb need välja tõmmata. Noh, et nii 16-aastaselt, et siis mitte niisama välja tõmmata, vaid et pärast on paar päeva suu paistes ja kurk valus ja verd tuleb jnejne, kindlasti on palavik paar päeva ja väga paha igatahes. Kui ma 16 sain ja tarkusehambad kasvama ei hakanud, oli mul väga hea meel, et sellest jamast vist pääsesin. Aga no ei, sel sügisel just vanuses 22 hakkas ikka üks ülemine tarkusehammas kasvama. Mõtlesin, et no nunnu hambake, peabki vist välja tõmbama ja siis tundsin põhjust, miks pidi selle välja tõmbama: see surus vastu lõualuud ja suud oli valusam avada. Helistasin hambaarsti juurde ja seal öeldi: paneme hambakirurgi juurde aja. Appi, kuidas ma kartsin!!! Sõna kirurg oli juba õudne. Misasja, nüüd lüüaksegi see siis hooga välja, tehakse suus hunnik õmblusi ja pärast elan valuvaigistite najal! Lugesin internetist ka selle kohta, et aiai, väga õudne tundub olevat, pange pärast kummelit suhu või mida iganes, et valu ja kannatusi üle elada!

Nii, mäletan siis, et sinnasõites värisesin ma roolis päris hullusti. Ma olen väga palju hambaarsti juures käinud ja mul on tuimestuseta puuritud ja igasugu värke tehtud, aga no seda kartsin ma küll, kuigi muidu hambaarsti ei kartnud üldse! Läksin siis värisedes kohale ja kutsuti mind sisse. Värisesin seal täiega! Äkki peaks üldnarkoosis tegema? Plärasin arstile ka, et kardan täiega. Ta ütles, et mis sa ikka kardad. Siis lamasin seal ja tegin suu lahti. Arst seal oma assistendiga rääkis mingist kliimaseadmest. Mõtlesin veel, et kuna nemad nii rahulikud on ja sellest suurt numbrit ei tee, miks siis mina peaks. Igatahes arst tegi midagi suus, ma ei saanud aru mida. Siis ütles ta: "nüüd teen siia ka süsti!". Ahsoo, seda ta siis enne tegigi, süsti, ja nüüd teeb mujale ka. Seda oli nii vähe tunda ja see küll valus polnud. Siis ta ütles, et ootab, kuni tuimastus mõjuma hakkab. Rääkis seal niikaua juttu natuke, mingi paar minutit. Siis ütles, et oot, ma nüüd vaatan, mis siin on. Mõtlesin, et ta võtab varsti mingid jubedad kangid, millega see hirmus juurikas välja tõmmata. Igatahes ta vaatas mu suud ja tegi mingi asjaga kraapivat häält. Mõtlesin, et katsub vist seda, kui ta järsku küsis: "oli siis nii hull?" Igatahes juba oli hammas välja kakutud ja prügikastis ka, enne kui ma asjast aru sain. Kohe läks hirm ja värin ära. Mul on olnud hammaste väljatõmbamisi, kuid see oli tõesti neist kõige leebem mu elus, võib-olla seepärast, et ootused selle suhtes olid hirmsamad. Pandi mulle mingi vatt suhu ja sain minna, võtsin oma kiku ka kaasa mälestuseks. Kogu protseduur võttis max 10 minutit. Kõige huvitavam oligi see, et ma ei saanud aru, et hammas välja tõmmati, essugi ei tundud.

Siis koju jõudes mõtlesin, et saab ju karta, kui valus homme on ja kui valus siis on, kui tuimastus üle läheb. Esiteks kiidan tuimastust: see läks täiega ruttu üle, ei pidanud ülejäänud õhtu käima vedelate lihastega ringi nii, et vesi suust välja lendab. Kui see üle läks, oodatud valu ei olnud ka kuskil. Igatahes üritasin toitu mitte sinna kohta pudistada süües. Kartsin ka järgmiseid päevi, kuid järgmine päev oli see koht natuke hell, aga mingist hirmsast valust ei olnud haisugi ja läksin üritusele, kuhu ma enne mõtlesin, et ei saa minna, kuna vaevlen palavikus, aga ei, parem kui enne! Paranes nii kähku ikka. Kiidan arste ja protseduuri.

Nüüd on sellest kaua möödas ja kõik on endiselt korras!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar