Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

reede, 5. juuli 2013

Tuleb usaldada ennast :)

Vanaemalt kuulsin ühe tähtsa jutu, mis on elus väga vajalik meeles pidada. Peab arvestama, et ise tuleb ikkagi liikuda oma eesmärgi poole, sest leidub igasugu tegelasi, kes meelega takistusi teele loobivad või siis kogemata, kuna nad on kitsa silmaringiga ja ebatolerantsed. Teiste enesekindel arvamus ei pruugi grammigi õigem olla, kui iseenda ebakindlam sisetunne.

Lähevad mees ja tema noormehest poeg hobusega poodi. Kuna ainult üks hobune on hetkel, siis istub mees hobuse selga ning poeg jalutab kõrval. Liiguvad turu poole nii.
"Näed, kui loll vanamees, endal vaene väike laps kõrval ja ise istub hobuse seljas, poeg peab kõndima. Väsitab niiviisi pojast ära, loll papi." kukub rahvas tänaval õiendama ja vahivad vihaselt, pööritavad silmi ka.
Istub siis poju hobuse selga ja mees hakkab kõrval kõndima, kui nii parem on.
"Näed, kui ülbe laps sellel mehel on. Ise noor ja tugev kui härg, kuid laseb vanainimesel kõndida, istub uhkelt hobuse seljas, kui saaks hoopis lasta oma vanal väetil isakesel hobuse seljas puhata!" möliseb jälle linnarahvas, vanainimesed ja kõik vaatavad kurjustavalt ja vehivad kepiga nende suunas.
Istuvad siis mõlemad hobuse selga kahekesi, nii isa kui poeg ja sõidavad nii edasi.
"Näed, mis loomapiinajad on platsis! Enestel üks hobune ja peab kahte suurt rasket täismeest kandma! Mõlemad täiskasvanud inimesed, endal ju jaksu küll, kuid piinavad ikka pisikest hobust. Vaene väike loomakene!" Leiab rahvas viga laita, ja on kindlad, et nemad on paremad ja targemad.
Tulevad siis isa ja poeg mõlemad hobuse seljast maha, võtavad hobuse käe kõrvale ja kõnnivad tema kõrval, ju siis nii on parim.
"Näed, mis lollakad inimesed seal! Neil on hobune, kuid nad ei sõidagi sellega, on ikka täislollid! Väsitavad end niisama, kui saaks lihtsaminigi edasi." Paugub rahvas jälle, irvitavad ka veel nende kahe lolli üle, kes oma transporti ei kasuta.
Hobusel on jumala pohhui, kes kus on, peaasi, et saaks hiljem süüa ja poes saab suhkrut ka, kuid võiks juba kiiremini ära käia seal, tal ootab sõber naabrihobune, kellega jutt pooleli jäi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar